“TP.3 Reloaded”
(Jive)
Nüri albumi otsas heliseb R’n’B magnum opus.
Tavaliselt ei anna ma plaatidele emotsioonipunkte. Ehk siis ülepaisutatult kõrge hinde andmine tervele plaadile mõne üksiku vaimustavalt jabura detaili pärast. Seekord tuleb teha erand.
R Kelly uus album on valdavas osas suvaline r-kellylik aelemine ning vananeva staari püüd suunata meinstriim-r’n’b uusi tuuli (crunk, reggae) oma takerdunud tähelaeva purjesse.
Albumi “TP.3 Reloaded” kütkestav detail on 17-minutiline ja viieosaline seebioopus “Trapped in the Closet”. See on sõnulkirjeldatav, kuid oma avameelsuses, eksponeerivuses ja muidugi ka mahus rabavalt haige muusikateos. Kõik viis osa on täpselt ühesugused – vaikselt algavad ja lõpuks tormiliseks hüüdlemiseks kasvavad tükid - , mis erinevad vaid tekstilt. R. Kelly kirjeldab lihtlabast kõrvalhüpet (mees-kapis-peidus-stiilis), mis kasvab armukolmnurgaks, siis armunelinurgaks, edasi viisnurgaks… Kelly näitleb äheldes ja pühendunult kõiki osi. See on nii jabur, et! Et mul on tunne, et see on r’n’b vastus My Bloody Valentine’i legendaarsele kontserdile, kus ansambel mängis 45 minutit ühte ja sama nooti. 10
Siim Nestor
The Subways
"Young For Eternity"
(WEA)
Kas maailma on veel vaja reklaamirock’n’rolli?
The Subwaysi debüütalbumi on produtseerinud kunagine Lightning Seedsi hitimeister Ian Broudie ja seda on teravalt kuulda. Kui hinnata plaati selle alusel, kui ahvatlevaks keskmisele kõrvale see pop/rock/indie sound on muudetud, siis saaks see kindlasti 10/10. Kui Ian produtseerinuks näiteks "Nevermindi", oleks too kindlasti praeguseks maailma enammüüduim plaat, kuid probleem ongi siin The Subwaysi enda lugude kõlalises keskpärasuses. Liigses pretensioonituses. Kokku tuleb suhkrustatud, lakitud, suure pehme siidsalli sisse mässitud indie ja meeleolurocki sulam. "Oh Yeah" ning "City Pavement" on küll klassikaliselt nunnud raadiohitid. Kas maailmal on tõesti vaja uut Jeti? Võib-olla isegi on, arvestades et palade keskmine tase on Subwaysil kõrgem. Aga netti on ju juba lekkinud uus Franz Ferdinandi plaat... 6
Marek Kallin
Múm
“Yesterday Was Dramatic - Today is OK”
(Morr Music)
Viis aastat hiljem: juriidilised probleemid lahendatud.
Kunagi, mitte nii väga ammu (ütleme 5 aastat tagasi) tõusis electronica’s esile uus alamstiil - inditroonika. See oli osa IDM-i uuest lainest (teine oli helitöötlusele, -filtreerimisele ja -efektidele rõhku panev suund (millele hiljem lisandus veel IDM-i segu hip-hopiga)). Selline electronica uue laine lühilugu siis. Múm on üks selle alusepanijaid, ja see on nende 2000. aastal juriidilistesse masinavärkidesse kinni jäänud debüütalbumi uusväljalase. Plaati ilmestavad pasunad, laul (“The Ballad of a Broken Birdie Records”), IDM + krõgin + keelpillid jms. Idud on juba tallel, kunstiliselt kopsakaima saagi kogus islandi ansambel aga alles oma 2002. aastal plaadilt “Finally We Are No One” (see anti paralleelselt välja ka islandi keeles, mille pealkirja ma pole siinkohal võimeline edastama). Minimalism, lo-fi, instrumentaalne varieeruvus ja leidlikkus on neid alati iseloomustanud - see on Múmi isikupära alus, ühtlasi ka selle plaadi tugevaim külg. 8
Erkki Luuk
The Pussycat Dolls
“PCD”
(A&M)
Rihanna
“Music of the Sun”
(Def Jam)
MTV-sihiga Ameerika bling-pop.
Need kaks kena plaati võivad eksitada ostule edukate ja omapäraste sissejuhatus-singlite pärast. Olge ettevaatlikud.
Kõigepealt kabaree-trupina kuulsust kogunud The Pussycat Dolls. Nende aktuaalne hitt “Don’t Cha” koos Busta Rhymesiga on räppar Cee-Lo produktsioon. Sel erootilisel poplaulul on eriline nõtke ja justkui tagasihoidlik, kuid eksootiline ja haarav rütmipark ning suure-ruumi saundid. Hea lugu. Edasi rivistavad kuus tantsijat end lavale mürra uppuva R’n’B-popiga (prod: Timbaland, will.i.am, Rich Harrison) kuni jõuavad päris ehtsate revüü-teatri muusikalide laadis numbriteni. Väga igav. Kui teile showtantsud just huvitavad ei tundu. 3
Tänu välimusele ja tänu häälematerjali karakterile tilpneb Barbadosel sündinud Rihanna küljes ilmselt pikalt sildike “Kariibi-Beyonce”. Ka debüütplaadi esimene singel – tuimusega lööv, hüpnootiline ja minimalistlik dancehall-lite “Pon de Replay” – võib uuele kõrvale tunduda kui mõni Destiny’s Childi klubihitt. Produktsiooniduo Syndicated Rhythm (varasemad tööd: *N-Sync, Christina Aguilera, Jessica Simpson jt) on küpsetanud Rihanna võbiseva hääle alla popraadio reggaet ja reggaetoni, Ciara stiilis nurklikku r’n’b-d ja tühje ballaade ning lülitanud usutavusse lisamiseks mängu nimekaid regekeeli (Kardinal Offishall, Elephant Man jt). Ja tundub, et neil polnud plaaniski veel midagi nii efektset kui “Pon de Replay” konstrueerida. 4
Siim Nestor
