Täitsa hea pop.
Läinud nädalavahetus tekitas minu peas veidra dilemma. Popmuusikas on (hoolimata sellest, mida turundajad räägivad) kõige ihaldusväärsem teine koht. Tabeli iga esikoha Elton Johnile järgneb teise koha Pulp – rahva valik, "igavene teine", väljakutse esitaja, kellega kaasnevad erinevad mütoloogilised motiivid, nagu "oleks tegelikult pidanud olema esimene" jne. Eurovisioon seadis veidral kombel sellesse alternatiivsesse, teisesesse rolli peavoolu-printsessi Inese, kes viimases voorus võidust ilma jäi. Teda see teine koht ei lohuta, aga võiks ju Inesele õlale patsutades öelda, et Vanilla Ninja jäi ka omal ajal teiseks.
Ja siis võiks talle õlale patsutades öelda veel seda, et tegelikult täitsa hea plaat on see uus album. Eks need lood meenuta muidugi kuskilt otsast seda kõike, mida me raadiost kuuleme ja telekast näeme – "Midagi suurt" astub, pea püsti, optimistlikult läbi elu nagu Sheryl Crow ja "Iseendale" on Coldplay stiilis eneseleidmise lugu.
Kui vaadata, et Sal-Saller on plaadil põhiline lugude
kirjutaja, siis on osalt ka arusaadav, miks vokaaliridadesse on siginenud
kahtlased Sal-Salleri jee-jee-manerismid, mis kohati veidi ajudele käivad.
Tundub, et siin-seal ("Must ja valge" näiteks) pole Ines ise päris
kindel, mis stiilis neid laule maha laulda, aga lood iseenesest on päris
kuulatavad, kui mõned ballaadid välja
arvata.
6
Tristan Priimägi
Rec & Rapresent
"Isiklikult"
(Insomniac)
Pehmed ja tarkust-taganõudvad poisid Mustamäelt.
Uue põlvkonna räpparite Reci ja Rapresenti esimesel täispikal plaadil on üks Eesti hip-hopi parimaid teoseid – "Värvilised müürid". Pala on produtseerinud tõusev andekus TDrop ja see, kuidas ta on pasunad ja trummid lainetama löönud, mätsib hästi.
Aga "Isiklikult" sisaldab ka üht halvimat plaadistatud Eesti hip-hopi teost – "Queen City". Kerge ja suvise meeleoluga taust (tootjaks Cino), aga suure-suuga-maneeril lauldud refräänid, jaburalt läbisegi hispaania ja "jamaika" keeles, üsna eemaletõukava meloodiaga. Ja lugu ise räägib Mustamäest! Kui ma seal viimati käisin, ei meenutanud Mustakas mõnd Miami chilli eeslinna. Ehk on Mustamäe maalimine rahvaste keedupotiks huumor, kuid lugu ei lähe sest paremaks.
Ülejäänud kraam hõljub ebamääraselt nende kahe tipu vahel – kohati "Värviliste müüride" lähistel ("Allikas", kuulsusrikas diss-lugu "Disstsipliin: Ussisõnad"), kuid sageli mitte väga kaugel "Queen Cityst" ("Record & represent", "Pilvelõhkujad"). Muusika on enamasti leebe ja mahe. Samuti on pehme ja mahe sõnadevool Reci ja Rapresenti suus. Ja kokku saab sedasi liiga palju pehmust ja mahedust. Puudub nätsakas. Haarav näts rütmides ja käikudes, mis parimas kõige pehmemas hip-hopis alati sees on. Sama probleem on noormeeste räppimiskombes. Neil on tahtmist teistmoodi teha – näiteks poole sõna pealt meloodiliseks minna –, teemadel on haaret – südamlikest tekstidest neiule ökokatastroofi hoiatusteni –, kuid kogu riimipakett on üleliia tagasihoidlik, veretu ja selge isikupärata. Nagu koolipoisid oma isiklikku – jah, hästi isiklikku – blogi rütmis ette lugemas.
Rec & Rapresent on oma jälje Eesti hip-hoppi hõõrunud. Et see jälg saaks suurem, sügavam, tõsiseltvõetavam ja selline, mis kivistuks, tuleb veel parasjagu tööd teha. 5
Siim Nestor
Robert Wyatt & Friends
"Theatre Royal Drury Lane
[Live]"
(Hannibal)
Noor, ratastoolis, võimete tipul.
1974 salvestatud kontsertalbum koosneb põhiliselt Robert Wyatti esimese sooloalbumi "Rock Bottom" lugudest ja tema eelmise bändi Matching Mole materjalist.
Ainult üks näide plaadilt: "Little Red Riding Hood Hit The Road", meeleheitlik kuulipildujavalang publikusse, Mongezi Feza hull trompet, Laurie Allani trummide ja Hugh Hopperi bassi pöörane, ehk canilik masinlikkus ja lõpuks Wyatti näugumiseks üle kasvav laulmine; kui enam inimese kombel kõnelda ei saa, või kui inimkõnet ei taheta kuulata, tuleb näuguda. Gary Windo saksofonid aitavad siis näuguda. Nii võiks kirjeldada selle kontsertvõtte esmaplaadistuse teisigi hetki, kas või seda, kui hästi kõlab noor Mike Oldfield väljaspool oma tavalist mänguvälja. Või millise jultumuse, hoo ja efektiga rünnatakse olemasolevat materjali: Neil Diamondi "I’m A Believeri" keskel kõlab suisa tsirkusemuusika. Ma saan aru, miks mõnede inglise kriitikute aastatabeleis võistles see 31 aastat tagasi tehtud pikk, jõuline, vaimukas, kurb ja ilus töö väga uute asjadega. 9
Tõnu Kaalep
Belong
"October Language"
(Carpark)
Udus kajavad meloodiad ja hümnid.
Plaat algab kajadesse uputatud ja filtreeritud hümniga "I Never Lose. Never Really". Loo nõrgestatud, suurejooneline meloodia hiilgab ebamääraselt produktsioonist tekitatud paksu udu all. Albumi alguspunktiks on meloodia, ambient, heliliselt ilmselt kitarr (nagu nii paljudel ambientplaatidel), mille töötluse sahk sodiks on sõitnud, jättes taha tundmatuseni moondunud helimaastiku. Pealkiri "October Language" viib mõtte raskele udule, mis on selle maastiku ilmeksimatu dominant. Esile võiks tõsta lugu "I’m Too Sleepy... Shall We Swim?", mis on hõredam ja vaiksem, samas raskepärasemate bassidega kui teised. Kui sellele plaadile midagi ette heita, siis seda, et tegu on puhtalt "meeleolumuusikaga", mis ei artikuleeri midagi. Aga see pole ju etteheide? "Remove The Inside" on sügavaim shoegaze’iliik (Hypnos kitarros), mida teadus seni on kirjeldanud. Või siiski. Kunagi oli selline bänd nagu Fade Out Listening. Või oli see Landing? 9
Erkki Luuk
