Uus klassika Kunstimuuseumis
Eelmisel aastal oli kogu suve üleval Johann Köleri näitus. Kuid mis on
selle suve püsiekspositsioonis teisiti kui aastal 2000?
Kuna tegemist on
peaaegu igal suvel vahetuva eesti kunsti klassika väljapanekuga, siis ei ole
vist õige püsiekspositsiooni mõistet kasutada. Pigem on tegemist meie
kunstiklassikat tutvustava näitusega, mille ülesehitus ja tööde valik sõltub
muuseumi vajadustest ja võimalustest näituse loomise hetkel.
Üle-eelmise
aastaga võrreldes on tehtud mõned muutused. Esiteks on välja toodud uusi, nii
Eesti Kunstimuuseumi kui ka teiste muuseumide fondides säilitatavaid teoseid.
Lisaks meie kogudele on selle suve ekspositsioonis Tartu Kunstimuuseumist ja
Underi ja Tuglase Kirjanduskeskusest laenatud tööd. See on andnud võimaluse
esitleda mõnda autorit (nt Nikolai Triik, Ado Vabbe, Jaan Koort, Aleksander
Tassa) või teemat (nt “Suund modernismile”) süvendatumalt ja loodetavasti ka
huvitavamalt.
Teiseks, kui tavaliselt on klassikanäitus koostatud ainult
maali ja skulptuuri tähtteostest, siis seekord esitab muuseum ka hea valiku
eesti trükigraafikat aastaist 1919–1944.
Millest lähtudes on uus väljapanek koostatud?
Näitus on koostatud
eesmärgiga ühendada materjali esitamise kronoloogiline ja temaatiline
printsiip, läbi mängida üks klassika eksponeerimisel seni kasutamata
võimalustest. Ühelt poolt on säilitatud kindel ajatelg, mida mööda vaataja
liigub 1820. aastatest aastasse 1944. Teiselt poolt on ühe või teise ajaloolise
perioodi eksponeerimisel esile tõstetud teema, antud üks võimalikest koodidest
konkreetses ruumis olevate tööde mõistmiseks.
Nii on 19. sajandi
kunstilooming ühendatud pealkirja alla “Kõrge stiil”, hilisemad
kunstiideaalide, kunsti vormikõne, ajastu vaimu muutumised seostatud aga
teemadega “Rahvuslikud sümbolid”, “Moodne inimene”, “Joon. Tasapind. Ruum”,
“Valgus ja värv”, “Hilisrealism” ja “Murranguaeg”. Lisaks kunstnikuisiksuste
lugudele (mis on ehk kõige reljeefsemalt esil väikeses portreedesaalis
“Kunstniku pilk” ja “Murranguaeg”) ja kunsti enda ajalooga seotud
spetsiifilistele probleemidele tõusevad kunsti kaudu loodetavasti esile ka
laiemad teemad: elustiilid ja ühiskondlikud ideaalid, rahvusliku
enesemääratlemise kujundid, kunstniku kui looja enesekehtestamise paine,
ajaloosündmuste kunstiprotsessidesse lõikumise vastuolulised tagajärjed. Iga
teemat avab väga lühike neljast-viiest lausest koosnev seinatekst, mille
läbilugemine peaks ka kunstiprotsesside tagamaid mittetundval vaatajal aitama
väljapandud teostest rõõmu tunda.
Millised on hitid?
Kõik näidatavad teosed on hitid! Eriti kui silmas
pidada seda, et praegusel Rüütelkonna hoones avatud näitusel eksponeeritakse
183 teost, tulevases uue muuseumi püsiekspositsioonis aga seitse-kaheksa korda
rohkem töid – ja seegi on eesti kunsti cr?me de la cr?me, meie kunsti parim
osa.
Siiski: meie kogudest on väljas Carl Timoleon von Neffi kaunis
“Abikaasa portree” (1856), Köleri suured kompositsioonid “Mšatka mõis Baidari
väravatega Krimmi lõunakaldal”, “Truu valvur” ja “Kristus ristil”.
Tallinna
vaatajale peaksid huvi pakkuma tavaliselt Tartu Kunstimuuseumi alalist
ekspositsiooni kaunistavad Jaan Koorti omanikerdatud raamiga “Pariisi eeslinn”
ja pronksist “Metskits”, Nikolai Triigi “Erna Villmeri portree” ja suurepärased
maastikud. Väljas on ka esimesed abstraktsed teosed eesti kunstis – Ado Vabbe
neli pliiatsijoonistust “Parafraaside” sarjast umbes aastast 1914.
Kindlasti
on põnev üle hulga aja uuesti vaadata Eduard Wiiralti originaale, sh kuulsaid
“Kabareed” ja “Põrgut”.
Kes ei mahtunud sisse ja miks?
Kordan, näitusel on eksponeeritud ainult
tippteosed. Kui mõned autorid puuduvad, siis ainult seetõttu, et seekordne
väljapanek on pisut teistsuguste rõhuasetustega. Välja on jäänud 19. sajandi
baltisakslastest biidermeierlike realistide tööd, järelikult ka enamik selle
perioodi n-ö eesti teemaga seotud kompositsioonidest.
Seekordses
ekspositsioonis on ehk raskem süsteemselt jälgida ka mõnede kunstisuundade
kulgu, näiteks ekspressionismi ja selle ülekasvamist
kubismiks-konstruktivismiks või hilisrealismi arengulugu. Aga kuna tegemist on
näitusega piiratud ruumis, s.t väikese osa teoste väljatoomisega muuseumide
rikastest varamutest, tundus õige keskenduda näituse idee selgele
esiletoomisele, mitte hõlmavusele ja ülevaatlikkusele, kuigi ka need omamoodi
lisaväärtusena ekspositsiooni siiski iseloomustavad.
Näitus “Eesti kunstiklassika” (koostajad Tiina Abel ja Mai Levin) on Eesti Kunstimuuseumis Rüütelkonna hoones lahti 4. augustini.