Millest lähtudes on uus väljapanek koostatud?
Näitus on koostatud eesmärgiga ühendada materjali esitamise kronoloogiline ja temaatiline printsiip, läbi mängida üks klassika eksponeerimisel seni kasutamata võimalustest. Ühelt poolt on säilitatud kindel ajatelg, mida mööda vaataja liigub 1820. aastatest aastasse 1944. Teiselt poolt on ühe või teise ajaloolise perioodi eksponeerimisel esile tõstetud teema, antud üks võimalikest koodidest konkreetses ruumis olevate tööde mõistmiseks.
Nii on 19. sajandi kunstilooming ühendatud pealkirja alla “Kõrge stiil”, hilisemad kunstiideaalide, kunsti vormikõne, ajastu vaimu muutumised seostatud aga teemadega “Rahvuslikud sümbolid”, “Moodne inimene”, “Joon. Tasapind. Ruum”, “Valgus ja värv”, “Hilisrealism” ja “Murranguaeg”. Lisaks kunstnikuisiksuste lugudele (mis on ehk kõige reljeefsemalt esil väikeses portreedesaalis “Kunstniku pilk” ja “Murranguaeg”) ja kunsti enda ajalooga seotud spetsiifilistele probleemidele tõusevad kunsti kaudu loodetavasti esile ka laiemad teemad: elustiilid ja ühiskondlikud ideaalid, rahvusliku enesemääratlemise kujundid, kunstniku kui looja enesekehtestamise paine, ajaloosündmuste kunstiprotsessidesse lõikumise vastuolulised tagajärjed. Iga teemat avab väga lühike neljast-viiest lausest koosnev seinatekst, mille läbilugemine peaks ka kunstiprotsesside tagamaid mittetundval vaatajal aitama väljapandud teostest rõõmu tunda.

Millised on hitid?
Kõik näidatavad teosed on hitid! Eriti kui silmas pidada seda, et praegusel Rüütelkonna hoones avatud näitusel eksponeeritakse 183 teost, tulevases uue muuseumi püsiekspositsioonis aga seitse-kaheksa korda rohkem töid – ja seegi on eesti kunsti cr?me de la cr?me, meie kunsti parim osa.
Siiski: meie kogudest on väljas Carl Timoleon von Neffi kaunis “Abikaasa portree” (1856), Köleri suured kompositsioonid “Mšatka mõis Baidari väravatega Krimmi lõunakaldal”, “Truu valvur” ja “Kristus ristil”.
Tallinna vaatajale peaksid huvi pakkuma tavaliselt Tartu Kunstimuuseumi alalist ekspositsiooni kaunistavad Jaan Koorti omanikerdatud raamiga “Pariisi eeslinn” ja pronksist “Metskits”, Nikolai Triigi “Erna Villmeri portree” ja suurepärased maastikud. Väljas on ka esimesed abstraktsed teosed eesti kunstis – Ado Vabbe neli pliiatsijoonistust “Parafraaside” sarjast umbes aastast 1914.
Kindlasti on põnev üle hulga aja uuesti vaadata Eduard Wiiralti originaale, sh kuulsaid “Kabareed” ja “Põrgut”.

Kes ei mahtunud sisse ja miks?
Kordan, näitusel on eksponeeritud ainult tippteosed. Kui mõned autorid puuduvad, siis ainult seetõttu, et seekordne väljapanek on pisut teistsuguste rõhuasetustega. Välja on jäänud 19. sajandi baltisakslastest biidermeierlike realistide tööd, järelikult ka enamik selle perioodi n-ö eesti teemaga seotud kompositsioonidest.
Seekordses ekspositsioonis on ehk raskem süsteemselt jälgida ka mõnede kunstisuundade kulgu, näiteks ekspressionismi ja selle ülekasvamist kubismiks-konstruktivismiks või hilisrealismi arengulugu. Aga kuna tegemist on näitusega piiratud ruumis, s.t väikese osa teoste väljatoomisega muuseumide rikastest varamutest, tundus õige keskenduda näituse idee selgele esiletoomisele, mitte hõlmavusele ja ülevaatlikkusele, kuigi ka need omamoodi lisaväärtusena ekspositsiooni siiski iseloomustavad.

Näitus “Eesti kunstiklassika” (koostajad Tiina Abel ja Mai Levin) on Eesti Kunstimuuseumis Rüütelkonna hoones lahti 4. augustini.