22.09.2011, 14:31
Uus vaade sõjale: Füürer kui hävituskunstnik
Eesti Punaarmee poolt vallutamise aastapäeva eel intervjueerib Andrei Hvostov saksa ajaloolast Bernd Wegnerit, kes jahutab eestlaste indu 1944. aasta vastupanu tähtsustamisel.
Natsi-Saksamaa nädalaringvaade Deutsche Wochenschau sai Venemaa-sõjakäigu alates uue muusikalise signatuuri – Franz Lizsti poeetilisest sümfooniast ühe hästi heroilise ja pateetilise helikatke. Ilmselt pole see juhus. Kas plaan „Barbarossa“ oli omalaadne kunstiprojekt? On mingeid vihjeid veel selle kohta, et Hitler vaatles end selles ettevõtmises lavastajana? Kuni Venemaa-sõjakäiguni pole neid märke näha. Muusika oli, ma arvan, Goebbelsi leiutis. Hitleri juures pole sõda kui perfomance vähemalt esialgu nii märgatav, aga see muutub üha äratuntavamaks aja kestel, kui saab üha selgemaks, et Saksamaa kaotab sõja. Siis kerkib küsimus, et mis on kogu selle sõja mõte? Kangelastegu! Siis tõuseb esiplaanile heroilisus. Meil on kõige paremad, kõige vapramad sõdurid, ja kui nad lõpuks langevad, siis nagu sangarid. Täpselt nii oli see Stalingradis kavandatud. Sel juhul muutub Stalingrad juba võiduks. Mitte sõjaliseks vaid moraalseks võiduks. Langenute leinamisest tõuseb uhkus, langenud sangarite ülistamisega kohustatakse elavaid samamoodi käituma. Sedasi lavastati terve Saksamaa hukkumine, Final für die nachkommende Generation. Saksamaal see ei teostunud, aga päris mõjuta see ei jäänud. On üks kuulus de Gaulle’i külastus Volgogradi, kunagi 60ndatel, kus ta ütles võõrustajate kuuldes „milline geniaalne rahvus!“, või kõlas see ütlus „milline suur rahvus!“. Vastuvõttev pool tundis end meelitatuna, kuigi de Gaulle mõtles selle ütlusega hoopiski ühte teist rahvust. Neid, kes jõudsid nii kaugele nagu Stalingrad. De Gaulle imetles Saksa Wehrmachti? Tuleb välja. Ma tean seda ajalehtede vahendusel, nii et ma ei või pead anda, kuidas see kõik täpselt oli. Kuidas ka polnud, aga sellistele tunnetele Hitler panustaski alates hetkest, kui temani jõuab teadmine, et sõda on kaotatud. Parem grandioosne häving kui mingi poolpidune võit? Täpselt. Hitleri arvates polnud Esimese maailmasõja lõpus juhtunud Saksamaa kaotuse asjaolu ise mitte see kõige halvem, halvim oli see, kuidas kaotati. Läbirääkimised, rahutingimuste diktaat…, kui juba, siis juba, aga mitte nii, et püütakse enda nahka veel päästa. See oli see, mida ta tunnetas kui aukaotust. Vürtspoodnike kombel tingida…