Kõik, mis seondub KGBga, jääb nähtavasti kauaks hämaraks – kohtukõlbulikke andmeid selle kohta, “kes oli kes”, on pea võimatu hankida. Eesti “voonakesed”, nagu Aare Raid, lollitavad meid jätkuvalt lapsejuttudega. Aga muuseas – mitte kunagi midagi omaks tunnistada – see kuulus väljaõppesse. Venemaal aga kirjutavad asjamehed mälestusi, nende kvaliteet on küll Putini ajal järsult langenud.
Kolmkümmend aastat Nõukogude välisluure resident Skandinaavias – Boriss Grigorjev – on tagasivaates “Skandinaavia tagauksest. Luuraja märkmeid” (2002) tehtuga rahul. Ihukarvad tõusid püsti, lugedes, kuivõrd abitu on olla demokraatliku riigi rahvas KBG stalinliku kooliga masinavärgi ees. Grigorjevil on Põhjamaadest head mälestused – kõik olid nii naiivsed ja jutukad…
Kahjuks kirjutab ta vähem NSV Liidu saatkondades töötanud baltlasest ja eestlasest Meinertist ja Madest, lätlastest Kezbergsist ja Liepast. Mäletatavasti kaebas Tiit Made Eesti Ekspressi kohtusse seoses tema kohta tarvitatud väljendiga “tumeda, et mitte öelda KGB minevikuga Tiit Made”. Eesti Ekspress keeldus sõnu tagasi võtmast, viidates 24. juulil 1989 Svenska Dagbladetis ilmunud artiklile ja Charlie Nordblomi raamatule “Industriespionage”, kus sama väidetud. Made võitis Talinna Linnakohtus protsessi (1992. mais), kuid ajaleht kaebas asja edasi ja lõpuks protsess sumbus. Ajaleht vabandust ei avaldanud.
Endise  KGB residendi Grigorjevi tunnistus heidab sellele teemale veel kord valgust. Lätlaste Ivars Kezbergsi ja Alberts Liepa panusest on resident endiselt vaimustuses. Eriti “tõeline lätlane” olevat olnud Alberts Liepa. Teatavasti saadeti Liepa 1982. aastal lubatu piire ületanud luurajana Rootsist skandaaliga välja (seda Grigorjev ei mäleta!). Kezbergsist sai muuseas 1989 reanimeeritava Läti Kommunistliku Partei üks liidritest.

See, et luure resident Grigorjev jagas vaid Meinerti  ja Liepaga ühist kabinetti, on enam kui kõnekas teiste baltlaste suhtes. “Kommunisti usaldus kommunisti vastu” – see oli tühi sõnakõlks juba ammu, aga KGB töötajate omavaheline ruumide jagamine allus raudseile eeskirjadele – seda võisid julgeoleku kaalutlusel teha vaid ohvitserid. “Võin täie vastutusega öelda, et neile meestele (Meinert ja Kezbergs – R.R.) võis loota, nendega koos läheksin ma meeleldi luurele”,  kinnitab resident (lk 218). Kõnekas on ka see, et lennujaamas oli luurajal vastas teine luuraja – Feliks Meinert. (Vahel kasutatakse n-ö rešifreerimise  raskendamiseks ja jälgede segamiseks n-ö puhtaid diplomaate.)
Feliks Meinertit nimetab Grigorjev otsesõnu “omaks meheks”. Tal on õigus – ka arhiiviandmeil töötas Meinert sel ajal KGB residentuuris (vt Jürjo, “Pagulus ja Nõukogude Eesti”. 1996,  204). Feliksiga “oli meil tihe side, mida ei saa aga öelda tema kolleegi atašee Made kohta”, kirjutab Grigorjev. Tiit Made elust taasiseseisvas Eestis on tal üsna hea pilt, luurešeff meenutab tema kirjutist Rootsis, mis kindlasti on lisanud kontrasti tagasivaatele. Teatavasti sai Made kuulsaks artikliga, mis kirjeldas venelaste omapärast arusaama “armastusest”. Vähe polnud tollal neid, kes pidasid seda provokatsiooniks, senise töö “jätkuks”. Russofoobsest artiklist sündis palju tüli – aga selles oli ka annus Rootsi aastate vastikut kogemust.

Grigorjev kirjutab: “Tiit Made jäi igatahes selleks, kes ta oli siis, kui ma teda kohtasin esmakordselt sel kaugel aastal 1977. Juba siis ei varjanud ta oma nõukogudevastast (mis mulle üldjoontes oli arusaadav) ja venevastast olemust, sest ta ei vihanud mitte ainult nõukogude korda, vaid ka kõike venelikku.  Ta käitus üleolevalt saatkonna juhtkonna suhtes ja täitis ülesandeid vastu tahtmist. Paluda talt mingil moel seltsimehelikku abi, see ei tulnud meeldegi. Niisiis Tiit Made, Made in Estonia, elas määratu kollektiivi seas, suheldes eranditult vaid oma abikaasa ja Läände pagenud rahvuskaaslastega” (lk 219).
Grigorjev pingutab “üleolevaga” kindlasti üle, täpsem oleks “distantseeritud”. Ausalt öeldes, lugedes tema enda raamatust seda, milline “loomaaed” oli nn nõukogude koloonia Läänes, pole midagi imestada. Ka Grigorjevil endal oli häbi  pealt vaadata, kuidas NLKP KK asjamehed sõitsid perioodiliselt Taani, et kordagi saatkonnast väljumata keskenduda selle baarikappide tühjendamisele! Nn nõukogude “kolooniast” kui intriigide ja pealekaebamise pesast ruudus oli mõistlik eemale hoida.

Grigorjev on tagantjärele – näib, et siiralt (KGB mehe kohta ei saa seda sõna küll kunagi kasutada) – vihane, et saadik ei sekkunud, ja imestab, miks EKP KK sellise “frukti” (nagu ta Madet otse nimetab) ikkagi Läände lubas. “Võimalik, et tegu oli valesti  mõistetud internatsionalismiga” (!!!), järeldab Grigorjev. “Tiit Made ei olnud internatsionalist ja heale suhtumisele temasse vastas raevuka natsionalismiga” (lk 218).
Pange tähele, kuidas nüüdki veel ideoloogilise sõnavahuga (internatsionalism!) nõutatakse lojaalsust terroristlikule organisatsioonile. Kuidas poleks ka hinnangutega (väga skeptiline professionaal võiks väita, et Grigorjev loob uut legendi), aga tehniline kirjelduse pool (kes keda aitas, kes kellega ühes toas oli, kes kellel vastas käis) osutab kindlalt, et Made polnud KGB ohvitser. Pealegi – residendil oleks olnud vaja teha vaid üks sõrmeliigutus, et lasta talle alluv ja mitte-koostöövalmis ohvitser  tagasi kutsuda.
Made nõukogudevastasust paljastades annab Grigorjev KGB vana tava kohaselt “tohlaka” ka korrumpeerunud NSVL välisministeeriumile. Seega Made retooriline küsimus – “kus on mu KGB ohvitseri munder” – oli korrektne. Seda Madel kindlasti polnud. Muidugi, ilma usaldusmiinimumita Rootsi siiski ei pääsenud! Et aga Made seda viimast “kuritarvitas” – selles pole ka kahtlust.

Made staatuse kohta on kõnekas, et tema käis lennuväljalt ära toomas saatkonnale saadetud vahetusvalvureid, nagu Pjotr Jakubovitšit, kes hiljem jätkas Eestis tavalise piirivalvurina Aseris ja meenutab Madet “hea sõnaga” (Eestis ilmunud ajakiri Crime,  1992, 1).
1984. aastal ilmus pagulusväljaandena vana revolutsionääri Gustavsoni nime all EKP sisemist roiskumist kirjeldav raamat, mis tekitas EKP KKs ja KGBs rõõmsa elevuse. Selle autorluse on nüüd omaks võtnud Made (KGB üritas seda üsna innukalt tollal mulle kaela määrida, nende kontoris tehtud teksti kontentanalüüs kinnitanud küll vastupidist).
Näib, et tänaseks on piisavalt palju aega möödunud, et asjaosaliste sulest võiks saada mõne sisuka sissevaate – meie ajalugu pole võimalik hästi mõista seda vaid must-valgeks värvides.