Lõpule otsa vaatamise kogemuse mõjust on Tiit Ojasoo siinsamas Areenis (17.12.2010) arvanud järgmist: “Kindlasti ei tee teadlikukssaamine elu lihtsamaks, aga võib-olla annab see mingi positiivse efekti. Näiteks võimaluse kasutada oma aega paremini – teades ette maailma lõppu, on võimalik otsustada, mida oma ajaga teha.” Niisiis. Eesti lõpp. Eestluse lõpp. Kõik. Läbi. Over. Out.

Esietenduse järgsel päeval “Kahekõne” otse-eetris sattus idealist-lavastaja Ojasoo vastamisi siira mittemõistmisega – saatejuht Priit Kuusk laiutas käsi, võimetuna uskuma, et elu on tõesti nii perses, nagu NO99 teater näitab. “Mina näen teistsugust Eestit, ma väga vabandan, aga ma ei saa aru.” Seda, et Ojasoo arvates on lavastajates ja näitlejates veel säilinud usk, et eestlased on põhimõtteliselt võimelised tundma igatsust, saime lugeda nädalapäevad enne esietendust Päevalehest. See, ja loomulikult seitsesada aastat orjapõlve, on foon, millelt “Tõus ja langus” vabalangemist alustas.

Publik koguneb Nokia kontserdisaali, näitlejad lahkuvad. Etendus “kantakse otse üle” koduteatri ruumidesse ehitatud paviljonidest teisel pool teed. Kujutise ulatus kaadris ja rakurss on see, milles väljendub ekraanile kuvatav lavastajakontseptsioon ja -loogika. Luban endale siinkohal ühe sketši täpsema kirjelduse. Kõigepealt detailplaan – puhmaskulmudega silmad üle ekraani – selge seos kunagise Savisaare valimiskampaania visuaaliga. Seejärel suur plaan – pettus paljastub, näeme näitleja nägu, Jaak Prints hoiab ninast kinni ja imiteerib Savisaare porgandihäält. “Suur pilt” paljastub veelgi armutumalt üldplaanis – kõik on näha, kogu “lavastus”. Ja publik saalis plaksutab.

See, et näitleja ei olnud laval, vaid ekraanil, omapärasel moel vabastas vaataja. Ta jäi iseendaga üksi, naeris ja härdus ja elas kaasa palju rohkem, kui ta oleks seda teinud teatri tavasituatsioonis, olukorras, kus ta vaatab näitlejat, teades, et näitleja samal ajal registreerib tema reageeringuid. Aga et nüüd suisa kinoajalugu oleks tehtud, sellele ma vaidleks vastu – üksteisele järgnes hulk teravmeelseid ja vähem märki tabavaid stseene, aga nagu heale eesti filmile omane – tervik moodustus siiski vaataja peas, aga mitte ekraanil. Kuid muusikaline kujundus kandis lavastust küll paremini kui näiteks Tolgi-Maimiku samavõrd eestlase psüühet puudutama pidanud “Kormoranide” soundtrack.

Võib-olla tundis inimene saalis, tüüpiline arvamusliider köögilaua taga, et seda oma vaimusilmas hakkajat inimest, reaalselt aga harva enda eest seisvat eestlast ei olnud piisavalt näha. Et suures plaanis oli vaid frustratsioon, minnalaskmine, kõhuorjamine, teineteise süüdistamine, süüdistavalt vaikimine, enesekesksus. Jah, see tunne, et pärast mind tulgu või veeuputus. Tulgu või tuumajaam, peaasi et mitte minu õue peale. Õnneks ei ole neis viimastes sententsides midagi eksklusiivselt eestlaslikku, see on üldinimlik, ning sestap on ühe Euroopa väikerahva väljasuremise lugu täiesti ekspordikõlbulik kraam. Küsimus oli pigem selles, kes ja kui palju näha tahtis.

Katarsise poole liikus siiski Sergo Varese esitatud “Marju monoloog”, miski, mis suutis lootuse, et vabadus ei ole vaid illusioon ja idee, vaid püütav ja püüeldav vaimuseisund, käegakatsutavaks muuta. Et ühes väikeses täissuitsetatud Annelinna korteris, kus vaimueliidi tihedus oli plahvatuslik, jäeti stagnatsioon müürilillena seina äärde mossitama ja löödi aknad uuele valla. Ja häbi hakkas ka. Et ajal, kui ei pea enam kogu maailma tarkust salaja kinniste uste taga käest kätte levitama, ei oska me elult tihti muud küsida kui vaid rohkem tööd ja suuremat palka.

Mõni aeg varem Ugalas esietendunud Viktor Pelevini “Kollane nool” Mart Kolditsa lavastuses oli filosoofilise üldistuse poolest sellegipoolest tunduvalt jõulisem. Aga ära vaadata võiks teatrifänn muidugi mõlemad. Pelevini universumis on inimese mõõdupuuks samuti võime unistada – selleks loob ta kujutluse maailmast, kus elu on rong ja inimene reisija, kes on ammu unustanud, et ta seda on. Vahetevahel mõnele meenub, või näeb ta kusagil mõnd kirjakohta, mis talle selle meelde tuletab, ning siis asub too võitlema, ronib rongi katusele, üritab leida teed, kuidas rongist, mis peatusi ei tee, maha saada, sest rong kihutab purustatud silla poole.

Just seda Ojasoo ja Ene-Liis Sempergi minu meelest tegid. Nad ronisid rongi katusele ning hakkasid uskuma, et näevad nüüd kaugemale kui need, kes istuvad vagunis sees. Enda paremaks pidamine on ühiskonnakriitilisuse eelduseks, ja too omakorda loomeinimese tööriistaks, “siin ma seisan ja teisiti ma ei saa”, ning seda ei saa neile kuidagi ette heita. Aga ehk kurjust sai liiga palju.

Reisija (Janek Vadi) tabab end “Kollases nooles” mõttelt, milline tragöödia see ikkagi on, kui miljonid valguskiired alustavad oma rännakut päikese pinnalt, ekslevad läbi taevalaotuse, ning lõpetavad oma rännutee eilse supi jäänustel. Neil kõigil oli ju lootus… Pelevinil on rohkem empaatiat ja usku. Olgu seal rongis siis eestlased või venelased, väljapääs on kõigil ühesugune – tuleb loobuda meeleheitlikult väljapääsu otsimast. (Just seesugust suurust ja filosoofilisust oli muide tunda ka “Marju monoloogis”.)

Tähtis pole see, kas seal väljaspool vaguni seinu tegelikult ka midagi on, tähtis on unistada. Sest nagunii sõidame me selg ees, minevik selgelt silme ees, tuleviku suhtes pimedad. Kuhu siis edasi? “Siit edasi? Siit edasi tuleb ainult avastamisrõõm. Avame ukse Suurde Tundmatusse. Ukse vahelt paistavad Saaremaa kohal loojuva päikese viimased kiired. On hea ja kerge olla.” Nõnda saab lugeda NO99 teatri kodulehelt. Loodetavasti ei lange need loojangukiired rosoljelärakale viinauimases peielauas, vaid valgustavad armsa inimese tarka nägu, kuhu on kirjutatud meie uue elu esimesed peatükid.