"'Vaata, mis vahepeal juhtus"'
Reaalsus tuleb teadupärast sisse uksest ja aknast, pealegi
veel ööpäev ringi. Seda jagub kohe igasse hetke ja igale poole.
Ometi eelistame me vahetult aistitavale tegelikkusele üha rohkem seda
reaalsust, mida tilgutatakse meile internetiportaalidest, ajalehtedest,
televisioonist ning raadiost. Infoajastu inimese elu pole enam darvinistlike
reeglitega kontaktsport, vaid aina enam vahendatud vaatemäng,
tugitooliteater. Infokanalite kaudu topime me oma nina
võõrastesse asjadesse; üha suurema osa päevast oleme me
pealtvaatajad, kiibitsejad, vuajeristid.
Ent mida me ajalehte
avades, internetti sisenedes või raadiost ning televiisorist uudiseid
oodates õigupoolest kuulda, näha või lugeda loodame?
Millisele vajadusele otsime rahuldust?
Massimeedia hoiab meie
maailmapilti ühtaegu nii dünaamilises liikumises kui turvalises
tasakaalus, paneb selle iga päev uuesti kokku. Veel 19. sajandi inimesele
piisas hommikul silmade avamisest veendumaks, et reaalsus on alles.
Tänapäeval tean neid, kes säilitamaks lähikontakti
tegelikkusega vaatavad kümneid kordi päevas mõne
päevalehe või uudisportaali kodulehele, kuulavad igal täis-
ning isegi pooltunnil raadiost uudiseid, õhtustest
teleteadustustest rääkimata.
Infoajastu inimene hoiab sel
moel kahe silma ja kõrvaga reaalsusest kinni: kõik, mida
tänaste uudiste pähe pakutakse, on justkui oluline. Otsides ja
omastades uusi teateid tegelikkusest (asugu uudiste objekt või teisel
pool maakera), veenab inimene iseennast, et täna on ikka täna. Ta
püüab anda oma päevale personaalsust, tunneb end
täisväärtusliku osana tsiviliseeritud inimkonnast ning
aktuaalsest reaalsusest.
Uudiseid vahendavate massimeediumite poolt
kultiveeritav olevikukultus sünnitab auditooriumis nii sõltuvust
kui paranoiat. Hirmust, et reaalsus raputab meid maha, sõidab
püüdmatult eest ära, tuleb tal kogu aeg silma peal hoida. Infost
on 20. sajandi vältel kujunenud inimese eksistentsiaalne vajadus,
enesemääratluse peamine tugi ning taustsüsteem. Parafraseerides
Descartes’i, võiks selle uskumuse ning hoiaku sõnastada
järgmiselt: tean viimaseid uudiseid, järelikult olen olemas.
Kuna infot on väga palju, devalveerub see kiiresti. Värske uudis,
mis on esimestel minutitel ja tundidel (nii infokanalite kui auditooriumi
jaoks) väärt kogu kuningriiki ja kõiki küünlaid,
hakkab edasi tund-tunnilt devalveeruma, kuni kaob nii netikülgedelt,
leheveergudelt kui inimeste teadvusest. Ja siis tuleb uus uudis, millest me
kõik kuulma peame. Või kas ikka peame?
Paljukorratud
tõde, et me elame infoajastul, tähendab samas ühtlasi, et me
elame eelkõige tarbetu informatsiooni ajastul. Tänapäeva
inimene kuulab, vaatab ning loeb oma elu jooksul enam kui 99% ulatuses
uudiseid, mille sisu tema enese olemist mingil moel ei muuda. Seega
võiksid need vabalt olla ka väljamõeldud või
kallutatud uudised, mida need sageli ongi. Kas pole paradoksaalne, et
mõni fabritseeritud teade, mil aitab uudisekünnist ületada
üksenes meelevaldne nihe mõnes pealtnäha ebaolulises detailis
või aktsendis, annab meile täisväärtuslikuma tunde
tegelikkusest kui ei miski muu?
Inimese taluvus tarbetute
teadaannete suhtes paneb eriti imestama raadio puhul, mille programmis
paratamatult leiduva informatsioonilise müra vastu kuulaja end mingilgi
moel (peale vastuvõtja sulgemise) kaitsta ei saa. Heaks näiteks on
ühe üleriigilise raadiojaama poolt iga natukese aja tagant
edastatavad lokaalse sisuga liiklusteated, mida kuulevad väheste
tänulike autojuhtide k&oti
lde;rval paratamatult ka kümned tuhanded inimesed, keda see info
üldse ei puuduta.
Üks kohalik päevaleht reklaamib end
internetis juba pikemat aega lausega “Vaata, mis vahepeal juhtus”.
Ning teeb nii ärilises kui psühholoogilises mõttes ilmselt
õigesti, sest inimesed tahavad teada just “juhtumistest”:
igasugune sündmus, olgu pealegi, et kauge ning võõras, toob
meie argisesse ellu süžeelisust, mida varem otsiti eelkõige
narratiivse vormiga kunstist. Aga meil pole enam lugusid jutustavate
väljamõeldiste (nt raamatute, varsti ka filmide) jaoks eriti aega,
sest vahendatud elu, olgugi et impersonaalne, võõras ning sageli
samavõrd fiktsionaalne, haarab jäägitult kogu meie aja ning
tähelepanu. Kunsti ajaloo seisukohast on tegu realismi (või koguni
naturalismi) jõulise ning pealtnäha lõpliku
tagasitulekuga.
Kui vanasti võisid inimesed öelda, et
rahuajal on elada parem, ent sõdade perioodil huvitavam, siis
nüüd on tänu massimeediale iga päev kohutavalt põnev
ka ilma massilise verevalamiseta oma õue peal. Sest
“huvitavaid” ja “olulisi” asju, millest me kõik
kuulma peaksime, toimub pealtnäha piisavalt iga päev, et täita
kõik uudistele eraldatud arvukad eetriminutid ning laiad leheveerud.
Uusi ning põnevaid sündmusi tuleb meediakanalitel katkematult
üksteise järel nagu korralikus seiklusfilmis. Müügiks
mõeldud informatsioon, kus vorm domineerib paljuski sisu üle, ongi
märkamatult muutunud tänapäeva suurimaks ning armastatumaks
meelelahutuseks.
Infot on liiga palju, selle intellektuaalseks ja
emotsionaalseks hõlmamiseks napib meil nii aega kui jõudu.
Valdavale enamikule kuuldust ning loetust ei omista me üldse mitte
mingisugust tähendust. Me vaatame ja võtame teadmiseks. Ent mida me
selle teadmisega siis või hiljem peale hakkame? Mine tea, äkki
küsitakse miljonimängus...
Meediaajastu infoküllus
kultiveerib auditooriumis üleüldist pinnapealsust ning
süvenemisvõimetust. Ning kui kellelgi peaks midagi ka tegelikult
öelda olema, siis suure tõenäosusega teda ei kuulda, ei panda
tähele: infot on selleks lihtsalt liiga palju, et keegi viitsiks
või suudaks olulist ebaolulisest ning tõde
väljamõeldisest eristada. Või kas neid piire enam üldse
ongi: reaalsus ja representatsioon kaisutavad üksteist infoajastu inimese
teadvuses nagu yin ja yang.
Me ostame iga päev uusi uudiseid
sisse oma taastumatu aja ning tähelepanu hinnaga, mis – järele
mõeldes – ei ole eriti soodne vahetuskurss. Kunas jõuab
kõikvõimalike trenditegevuste järg inimese teadliku
infodieedini?