Vabaduse masinistid ehk neli elektrijalgratturit
Jalgratas, see kaherattaline leiutis, mille algupära ulatub keskaega, sai tõelise hoo sisse siiski alles 19. sajandi lõpul. Siis leiutati õhukummid ja võeti kasutusele kettülekanne. Kui oli saavutatud juhitavus, ohutus, mugavus ja kiirus, oli jalgratas maailma jaoks valmis. Ja maailm võttis jalgratta avasüli vastu. Ameerika feminist Susan B. Anthony andis jalgrattale nimetuse „freedom machine“ (eesti k vabaduse masin), kiites selle poolt pakutud vabaduse ja sõltumatuse tunnet. Tänapäevani seisab maal kusagil kuuri all mõni sõjaeelne Husqvarna jalgratas, mille ostmiseks pidid poisid suve läbi hoolsalt tööd tehes raha koguma ja mida hoiti nagu silmatera.
Jalgratta uuendamise katsed sünnitasid hoopis hüüdlause „milleks jalgratast leiutada“, mis vihjab, et jalgratas on iseenesest nii täiuslik (nagu ka haamer, labidas või kellu), et seda enam paremaks teha ei ole võimalik. Siiski, unistus jalgrattast, mis ise ennast edasi tõukab, sündis juba 19. sajandi lõpus, kui patenteeriti esimesed elektrijalgrattad.
Täna elavad elektrijalgrattad läbi renessanssi. Põhimõtteliselt võiks elektrijalgrattaks nimetada iga jalgratast, millele väike elektrimootor hoogu juurde annab. Rahvusvaheliselt on kokku lepitud, et mootori võimsus on kuni 250 W ja selle abil saavutatav kiirus 25–32 kilomeetrit tunnis. Võimsama mootoriga rattad liigituvad juba elektrimopeedideks.
Elektrijalgrattad on kas sellised, mille mootor lisab sõidutoetust ainult siis, kui pedaale vändatakse, või sellised, mille mootorit saab kasutada ka pedaale väntamata ja ainult „gaasi“ andes. Neid saab ise ehitatud elektrirattal muidugi kombineerida. Elektrijalgrataste populaarsus kasvab aegamööda ja neid arvatakse olevat jalgrataste üldarvust arenenud maades ligikaudu kümme protsenti. Kui kusagil on jalgrataste tulevik, siis on see elektrijalgrataste maailmas.
