Vabariik kui kingitus

Käes on teerullide ajajärk kingitusena saadud vabariigi kultuuris, tõdeb Kadri Mälk.

Väärikus peab säilima. Igasugustes oludes. Roman von Antropoff, kes Siberist eluga tagasi tuli – tema süü oli see, et ta oli ­suurettevõtja Peterburis ja mitme mõisa omanik Eestis –, rääkis mulle hiljem Hamburgis elades, et vaatamata kõigele pidas ta oluliseks ka vangilaagris iga päev lõug puhtaks kraapida ja puhtad riided selga panna. Kuidas vangilaagris Siberi tingimustes raseerimisvahendeid ja puhtaid riideid leida, seda ei osanud ma tollal küsida. Ja ta ütles veel, et vastastikune austus ja lugupidamine kaasvangide vahel, see ei tohtinud kaduda. Isegi kullakaevanduses mitte. Kuidas ma ka ei palunud, hiljem ta Eesti Vabariiki külastada ei soovinud. Mu vanaisa Leho Sõerd, nagu ka me paljude isad ja vanaisad, jäigi tapivagunis veetuna Siberi metsade vahele. Tema meie uut vabariiki ei näinud, kuigi oleks võinud, kuna töötas sõja eel kirjamehena vabariigi püsimise heaks. Tean, mis päästis mu teise vanaisa Siberist. Mets. Eesti mets.

Sellest on möödas aastakümneid. Aasta 2009 pole Eesti Vabariigis enam sama mis aasta 1949. Hirm oli ­vahepeal taganenud. Nüüd on tagasi. Kui lapsena kuulsin ütelust “hirmul on suured silmad”, siis kujutlesin midagi nagu ­Munchi maalil “Karje” nähtut. Kui me öösel isaga pidžaamaväel Kunderi tänavalt ümber nurga Aspe tänavale jahujärjekorda kihutasime, kuuekümnendate alguses, sest kusagilt tuli teade, et antakse jahu, pool kilo per Nase, siis ei teadnud ma veel, et kirjanik Elisabeth Aspe on aastal 1881 ajalehes Eesti Postimees avaldanud jutustuse “Enne ukse lukustamist”. Uks jäi meil isaga kiiruga lukustamata. Tänapäeval poleks see enam võimalik. Riiv, lukk ja turvasignalisatsioon on me igapäevased saatjad. Ja ka väikeste puumajadega Aspe tänavat Tallinnas enam ei ole, seal on nüüd pank ja parkimisplats. Seal juba uksi lukustamata ei jäeta. Ja üle tee on Stockmanni tulesäras kaubamaja. Hea, et mitte Jelissejevi kaubahoov.

Veel 80ndail elasin pööninguateljees, kus polnud ei aadressi ega telefoni. Ainus sidepidamisvahend oli vihmaveetoru, mille kaudu sai kodeeritud koputustena kõik vajalik edasi antud.

Nüüd on meil kodus kolm telefoni ja telefoniarved. Enamasti töökõned, sageli välisriikidesse, arved on kohati neljakohalised. Ja neid ei tasu tööandjad. Tööd vaja teha ju. Eesti mehe armastus on töö, itaallasel – Laura, nagu Petrarcal.

Katastroika tingimustes tundus uskumatuna, et vabas Eesti Vabariigis, mida me ootasime kui taeva õnnistust, kui imet, võiks tollane toetus kunstile meie omas riigis täiesti kokku kuivada. Uskusime, et saabub lilleväli.

Uus aeg. Julge hundi rind on rasvane. Jänese rind aga pehme ja karvane.

Tugevamad jäävad ellu ja oma töö kallal pikalt hoolega nokitsedes jääd lihtsalt rataste alla. Teerullide ajajärk kingitusena saadud vabariigi kultuuris. Ei ole vist enam nii nagu Siberis vangilaagris, et austus kaasvangi suhtes hoiab vaimu erksana.

Süsi ja teemant on üks ja seesama aine. Erinevus on kristallstruktuuris. Struktuur on niisama tähtis nii vääriskivides kui ühiskonnas. Meil on siin midagi viltu.

Kosmopoliit olevat kodus kõikjal ja ei kusagil. Patrioot on see, kes armastab või vähemalt üritab armastada oma saatust, oma kuulumist rahvuslikku kooslusse, mis on andnud talle emakeele, ajaloo ja identiteedi.

Kultuuris on nüüd nii, et kõik peab toimuma kampaaniana, massiivses festivaliformaadis, nagu laulupidu, muidu toetust ei saa.

Ja kui reklaamibüroos sehvti sees pole, oled täiesti pildilt väljas. Kunstis on olnud sel aastal ilma festivalitaustata ja vabariigi aastapäeva festivalide programmi sidumata mitu head näitust kui pärli.

Näiteks Villu Plink näitusega “MustValge”. Tõeliselt hea väljapanek, mõtestatud tööd. Kuid keda see huvitab, kui galerist on jätnud oma töö Jumala hoolde. Või Silja Saarepuu ja Villu Plingi hiljutine näitus “Kivi südamelt”. Isegi kultuurkapitali kunstikapitali liikmed kinnitavad, et nad näitustel, mille üle nad otsuseid langetavad, ei käi. Rahvusvahelist ehtenäitust JUST MUST Ajaloomuuseumis ei käinud vaatamas vist ükski kunstikapitali liige, kuigi külastajaid oli seal nelja tuhande ringis. No miks nad lasid end siis sinna kapitali valida. Võtavad oma valgete kätega raha vastu, taustaks kalapilk.

Jahmatab aga argumentatsioon, millega kultuurkapital (ametnikke on nüüd seal varasemast rohkem) välja tuleb – kui keegi on juba tunnustust saanud, siis enam ei saa. Kui tegemist on sotsiaalhoolekandeasutusega, siis võin loetleda hulgaliselt kunstnikke, kes ei ole midagi saanud, midagi teinud ega hakkagi tegema, kuid hädasti toetust vajaksid.

Kui saad olukorra parandamiseks midagi ette võtta, pole muretsemiseks põhjust. Kui ei saa, pole samuti põhjust muret tunda. Läheb, nagu läheb. Kas nii? See budistlik elutarkus ei pruugi meie oludes töötada. Ükskõiksus on suuremaid patte siin ilmas. Eesti on väike ja iga anne on arvel.

Tänavu läheb Tallinnast Helsingisse kutsutuna Adamson-Ericu muuseumi koostatud väike näitus “Maakivi eesti ehtekunstis”, väga ilus väljapanek. Puhas eesti asi. Ent kuna ei mahu festivaliformaati, siis oletan, et jääb ilmselt marginaalseks.

Olen mitu korda presidendi vabariigi aastapäeva vastuvõtugalal käinud, kord vabariigi kultuuripreemia laureaadina, enamasti oma mehe saatjana. Olen imestanud, millise iseenesestmõistetavusega poliitikud, keda on seal alati enamik, punast vaipa mõõdavad. Neile ei ole vabariik kingitus, vaid kohustus. Kultuuriinimesed, niipaljukest, kui neid seal olnud ongi, on kohmetunud ja lahkuvad varakult. Kas vabariik on kingitus või koorem? Põhimõtete kollaps.

Eelmine Eesti Vabariigi president sedastas, et inimesed liiguvad hulgakesi ja suurtel kiirustel, kuid nüüdne presidendikantselei andis teada, et inimene liigub hoopis üksi, rulluiskudel, turvameeste ja fotograafide saatel. Progress ju.

Oli palju kultuuriinimesi, kes mitte väga ammu Tammsaare pargis Riho Si­bu­la ja Tõnis Mäe etteastete saatel pisaraid poetasid ja presidenti valida aitasid. Võtame tagasi oma riik! Kuid mis välja tuli? Nüüd hoiavad peaaegu kõik muusikud-kunstnikud-kirjamehed-teatrimehed-kinomehed peast kinni. Laulukooridel läks paremini.

Pihin siin mõttest, mida ma aastaid kaalusin, kuid teoks teha ei söandanud. Nimelt minna vastuvõtule kõpskingade asemel villastes sokkides.

Tean, et see ei ole etiketikohane ja salongikõlbulik, kuid siiski. Mõelgem.

Villased sokid on eestlasele armsad. Kui on mure, siis kõigepealt villane sokk. Mul on ühed villased sokid, kuhu sisse on hundikarva kootud, ja kui ikka väga paha olla on, siis tõmban need jalga. Ja see aitab.

Eesti ei ole Honolulu, kus kaunitarid paljaste varvastega stiletto’des ja bikiinides vastuvõttudel ringi patseerivad.

Ehted peavad muidugi olema. See on eestlaste hingeline kaitsetaktika. Kas või vähesed. Mis me uriseme Maripuu kallal. Ta on üks väheseid eesti poliitikuid, kes kannab eesti ehtekunstnike loodud unikaalehteid. Mitte väljamaa kommertskraami. Vaevalt et vaid patriotismis t. Ja on need alati kenasti mu kolleegidele ära tasunud.

Samas kui üks eurosaadik tellis suure kaelaehte ja siis teatas, et tal kohe mitte üldse raha ei ole ja ta on seal Brüsselis näljas ja paljas. Vaat kui karm elu. Ja paluks kingitusena või vähemalt poole hinna eest. Mõtlesin, et vabariik on mulle kingitus ja kui talle ei ole, jäägu see siis tema karmavõlaks. Soovis kuluhüvitispaberit, kus kirjas, et dekoratsioon sai omandatud. Ole dekoreerit, Marianne M. Daam ei tingi, isegi naisõiguslasena mitte.

Ma ei taha vastandada poliitikuid ja kunstnikke, sest mõlemas leeris on mõlemaid, nii kasuahneid oportuniste kui empaatiavõimega õnnistatud kodanikke, kes tõepoolest võtavad vabariiki kui kingitust, mida tuleb hoida.

Eesti sepp ütleb, et tao oma rauda, kuni kuum see veel, kuni erk on meel. Meie vabariigi olemasolu haprust tajub ehk murdosa elanikest. Elujaatus, ütleb luuletaja. Seda vajame tõepoolest.

Hiljuti küsiti minult, mis on parim kingitus naisele. Parim kingitus naisele on hea mees. Samamoodi on vabariigile parim kingitus hea partner vastutustundliku, armastava ja lojaalse kodaniku kujul. Me ei peaks olema lihtsalt inimesed, peaksime olema rohkemad kui inimesed. Väärikus peab säilima.

Head vabariigi aastapäeva, ja paluks edasi ilma kampaaniateta.

PS Olin oma loole juba punkti pannud, kui sain lugeda kunstnik Lemming Nageli avalikku pöördumist “Lahkumine omal soovil” (

http://www.eaa.ee/7612

).

Taevas alasti, keegi julgeb selle lõpuks ka välja öelda.