See fookuse asi, sellega tuleb veidi harjuda. „Rites“ on nimelt psühhedeeliline album oma maailmavaatelt. See peaks tähendama, et ta usub atmosfääri rohkem kui täpsesse, kristalliseerunud lauluformaati, usub deformatsiooni rohkem kui kadudeta inimsuhtlust ja hästiraamitud tunderõhke. Ja muidugi püüdleb ta nõndamoodi tumedust, ei taha olla liiga nähtav ega ülevalgustatud. See kõik on siin olemas ja sellel on omad ohud. Juhtub, et plaadi kõlapilt simuleerib küll massiivset haaret ja ruumikust, kuid kannab oma loomuses ka omajagu hermeetilise ahistuse pitserit. On hetki, kus avatud meeltega mõtlemine tundub kramplik. Veel veidi ja „Rites“ kõlanuks mu jaoks nagu surnud punkt.