Arvo Kukumägi osatäitmised filmides “Tätoveering” või “Ideaalmaastik” on suurepärased, nagu ka see napp minut 31. jaanuari õhtul ETVs, mil Kukumägi esitas sarjas “100 luulepärli” Sass Suumani luuletuse. Aga temast endast kõnelev dokfilm on kõige karmim….

…ja vist ka parim. Räägin Andres Maimiku ja Kaidi Kaasiku värskest dokumentaalfilmist “Kuku: mina jään ellu”. See film sõna otseses mõttes võtab suu lahti. Halastamatult jõle ja samal ajal südamlik film. Väga natuke naljakas ja palju kurb. See pole mängufilm, vaid pärisfilm. Kukumägi ei mängi, vaid on. Mul pole kunagi nii juhtunud, et võtad enne filmi õlle ette, ning filmi lõppedes avastad – ei ole võetud lonksugi.

Siin filmis maksab (teen sellise ettepaneku) jälgida nägusid.

Suhteliselt kaine ja oma hinda hästi teadva näitleja lõbus nägu päris filmi alguses ning kusagil Setumaal end koos külameestega täiesti auti (ja paiste) joonud unustatud filmistaari morda kohe pärast seda. Ses filmis näeme ennastsalgavalt trenni ja puid lõhkuva Kukumäe jõulist lõuga, kes näikse uskuvat, et mitte iial enam … Kuid varsti näeme teda tuhmide silmadega võtmas üht väikest õllet, millest, nagu Kuku ise väga hästi teab, saab alguse järjekordne mitmeid nädalaid ja kuid kestev muttajoomine.

Kukumägi nutab ses filmis kui laps ja püherdab sõna otseses mõttes pasas. Ta läheb viimaseid hingetõmbeid tegeva inimvarena Wismari haiglasse ja tuleb sealt justkui uue inimesena.

Ta armastab oma elukaasat, oma invaliidist sõpra, oma lähedasi ja koeri… Ning unustab need, kui läheb tõsisemaks napsitamiseks.

Ta jutlustab elu ja lootust kui pühapäevahommikune jehoova tunnistaja su ukse taga, ja koriseb kägaras voodis kui loom, kel siseelundid üksteise järel töötamast lakkavad.

On raske mõista, mil viisil Maimik ja Kaasik koos kaamera ja mikrofoniga neile hetkedele juurde on pääsenud. Aga on.

Teisalt, mulle tundub, ei maksa piirduda üksnes Kukumäe jälgimisega. Võib-olla, kui nüüd filmi näinuna järele mõelda, ongi see pigem lugu Kukumäge ümbritsevatest, teda armastavatest ja vihkavatest inimestest.

Arvatavasti pole Eesti filmiloos just palju nii siiraid kaadreid kui need ses filmis, kus Kukumägi oma invaliidist sõbraga suhtleb ja lõpuks tolle õnnetut lõppu tunnistab.

Mulle ei meenu seni nähtud Eesti filmides ühtki nii eredat armastaja-kannataja rolli, kui seda on Kukumägi elukaasa selles filmis. Kui kaks kolmandikku filmist sai läbi, oli mulje, et sellist naist ei saa olemas olla.

Ei saa mu isikliku uskumise kohaselt olla olemas inimest, kes alkohoolikut, olgugi, nagu ta ise ütleb, kultuuripärandit, nii vapralt taluda suudaks.

Ja ega päris lõpuni ei suudagi. Tulid temalgi karmid murdumishetked, vihapursked ja nutt.

Ent ka andestus taas. Jah, huvitavaid ja imelisi inimesi elab me seas.

Võtan Maimiku ees mütsi maha, et võttis üldse Kukumäge filmida. Kiidan teda, et filmis ka siis, kui (mulle tundub nii) iga teine filmimees oleks pillid kotti pannud. Ja tunnustan, et ta on kohati õudsed või vähemasti piinlikud kaadrid sättinud kokku nii, et neilt vaatab vastu siiski südamlik inimene. Ikkagi inimene. On see vast väärtus.