Endiselt oma võimete tipul olev Swans on kasvanud läbi aja nagu puu – aeglaselt, üha uusi harusid juurde sirutades. Igal harul on aga omad käänud, ka seekord. Viimaste albumite möirgavast tormakusest ja raskest gruuvist on uuel alles vaid fragmendid, mis ilmuvad siin-seal justkui viimased sügisesed tormi-iilid enne talvist haudvaikust. 
Kahe tunni jagu kummituslikke kitarrisaunde ja kosmilist koogamist-voogamist näib esmapilgul kuulaja elust oluliselt kaalukama tüki ampsavat, kui see tegelikult kella vaadates on. 

Süngele toonile vaatamata on tegu äärmiselt mõjusa plaadiga, mille ürgne vibra ja elusamus läbib kergesti teadvuse pindmised kihid.