Tema kiire tõus popmuusika tippu on märkimisväärne, kuid lisaks sellele kubiseb ta ka muud sorti paradoksidest. Esiteks on ta räpimaneer üksüheselt maha viksitud räppar Futurelt. Teiseks tekitab küsimusi tema lava-show, kus Desiigner jookseb ringi nagu kohvi ja kommi täis lapsuke. Vehib kätega, teeb nägusid ja pidevalt unustab kõige olulisema, nimelt räppimise. Raske on aru saada, kas see on geniaalne showmanship või ülepakutud veidrus. Mille üle aga kõige pingsamalt spekuleeritakse, on see, kas Desiigner on ühehitiime või püsiv nähtus. Värske mix-tape „New English“ heidab küsimusele veidi valgust, kuid üldises plaanis jäävad otsad siiski lahtiseks.

Selge on see, et „New English“ on pooltoores toode. Neljateistkümnest loost viis on pisikesed introd või poolikud loojupid, mis kuulamiskogemust pigem hakivad, kui täiendavad. Pikemates lugudes teeb Desiigner kõike seda mida oma superhitis „Pandaski“, kuid palju ülevoolavamalt.