Väike vend Paul
Paul Kostabi nime kohtasin ma esimest korda alles tänavu
kevadel. Veerides ühe aasta 2007 parima rock-albumi – ansambli The
Willowzi plaadi “Chautauqua” ümbrispaberi pisikeses kirjas
“tiitreid”. Seal on kirjas, et bluusise, väänleva ja
aeleva garage-rock-albumi produtsendiks on Paul Kostabi. Kostabi? Sugulane?
Eestlane siis?
Jah. Paul Kostabi, kes pole produtseerinud mitte
ainult viimase The Willowzi albumi, vaid ka kogu varasemat loomingut sel
bändil, on tõepoolest Kalev Mark Kostabi vend, kelle kohta on Heie
Treier juba aastaid vihjamisi märkinud “vend, kes teeb hullumeelset
punkbändi”.
New Yorgis elav ja megapolise eeslinnas
ateljeed ning helistuudiot pidav Indrek Paul Kostabi (45) on rock-muusikas
vaikselt asju ajanud juba 80ndate algusest saadik. Olles tegev küll ka
kunstnikuna – maal on tema rida –, on Pauli teed ristunud nii
mõnegi olulise rock-kangelasega.
Esimene
püsti pandud bänd arvukast hulgast, mida Paul Kostabi
– hüüd- ja artistinimega Ena Kostabi – pidanud on, oli
Youth Gone Mad. Aastal 1980 Californias tegutsemist alustanud
post-punk-kollektiivis mängis Kostabi kitarri, laulis ning oli grupi
ninamees.
Youth Gone Mad jagas kontsertlava muu hulgas selliste
põrandaaluste käristajatega nagu Black Flag, Caustic Cause,
The Mentors, The Stains, Fear. Aastake pärast asutamist õnnestus
bändil tillukese raadiohitiga “Oki Dogs” maha saada.
“See oli väga punk rock lugu, 1980ndate Los Angelese saund,”
kirjeldab Paul väikest hittpala 26 aastat hiljem.
Ansambel
Youth Gone Mad viis Pauli kokku New Yorgi legendaarse rock-ansambli –
võimalik, et maailma esimeste punk-rokkarite – Ramones liikmetega.
Ramonesi kontsertide valgustaja ning logode ja T-särkide autori Arturo
Vega pööningukorteris, mis oli ühtlasi Ramonesi staap, tutvus
Kostabi legendaarse bassisti Dee Dee Ramone’iga, kellega Paul
sõbrustas kuni siit-rock’i-ilmast lahkumiseni (aastal 2002).
Samuti kunstnikukalduvustega Dee Dee kujundas Youth Gone Madi
plaadikaane ning astus mitmed aastad hiljem ka ise bändi heliplaadil
üles. Grupi aastal 2002 ilmunud album kandis lausa nime “Youth Gone
Mad featuring Dee Dee Ramone”. Nimetatud plaadi salvestused on muide Dee
Dee Ramone’i kõige viimaseks jäänud töö
helistuudios. Ning samasel plaadil lööb loos “Meatball
Sandwich” kaasa ka teinegi Pauli sõber Ramonesist – Joey
Ramone.
Paul Kostabi sõnul meeldis talle väga “Dee
Dee peene joonega kunstnikukäsi”. “Tundus väga
mõistlik temaga ka kunstialast koostööd teha.” Ning
seepärast sikutas ta vananeva punkrokkari käesoleval aastatuhandel
kujutava kunsti ligi. Paul, Dee Dee ja viimase argentiinlannast abikaasa
Barbara Zampini töötasid üheskoos Los Angeleses, New Yorgis
või posti teel sadade maalide kallal. Teosed läksid hästi ja
kiirelt kaubaks, paarsada dollarit pilt.
Aastal 2002 oli New Yorgi
nimekas kontsertsaalis laval Dee Dee Ramone, CJ Ramone, Marky Ramone ja
Ramonesi kauaaegne produtsent Daniel Rey. Ette kanti Ramones klassik
“Blitzkrieg Bop” ja see oli viimast korda, kui nimetatud ramonesid
ühiselt esinesid. Nendega koos mängis sel õhtul ka eesti poiss
Paul Kostabi.
“See oli ühe raamatu, millele ma
kaanekujunduse olin teinud, esitluspidu,” meenutab õhtut Paul.
“Marky Ramone näitas mulle laval mängimise ajal pikalt
välja sirutatud keelt. Selle peale lasin ma pärast ta autokummid
tühjaks. Ja Dee Dee varastas ta trummitaldrikud ära ning
müüs need järgmisel päeval pan
dimajas maha. Väga punk, tõepoolest.”
Teine rock’i-ajaloos kaalukas ansambel, kelle
tähtsatel hetkedel oli ka eesti DNAga muusiku käsi mängus, on
ansambel White Zombie. Hilisemas ja märksa populaarsemas
karjäärijaos sai White Zombiest tuntud teatraalse ja industriaalse
metali bänd, kuid 80ndate keskpaigas, kui ansambel alustas, nälgisid
nad põrandaaluse mürarokkari laua taga.
White Zombie
varase muusika fännideks on näiteks Sonic Youthi liige Thurston
Moore, Kurt Cobain, John Peel, Raul Saaremets ja Aivar Tõnso. Täna
on White Zombie lagunenud, kuid trupi liider Rob Zombie tegutseb
omapäi endiselt ja tema miljonite austajate hulgas on ka Mart Juur.
Kõige esimesel White Zombie väljalaskel – aastal 1985
välja antud 7tollisel EP-l “Gods on Voodoo Moon” –
mängis pilli ka Ena Paul Kostabi. Kostabi sattus White Zombie ligi
tänu oma helistuudiole, kuhu sisse astunud Rob Zombie tollane pruut Sean
Yseult palus Pauli, et see talle basskitarri saladusi õpetaks.
“Gods on Voodoo Moon” plaadikest tiražeeris bänd vaid 300
eksemplari. Müüki läks neist üksnes 100,
ülejäänud hoidsid nad endale ja võib vist mõista,
kui hirmsa hinna eest sellist plaadikollektsionääri maiuspala osta
tuleb.Paul väidab, et tal on mõned. Ja kui mahaärimiseks
läheks, küsiks ta plaadi eest 10?000 dollarit.
Aga kuidas
muusika sellel plaadil üleüldse kostab?
“See on,
nagu Ministry kohtuks Sonicsiga. Võrdlemisi garage ja väga
krigisev, aga vapustavalt põnev. Rob Zombie kostis kõige paremini
just sellel plaadil,” teatab Kostabi.
Pärast EP ilmumist
kolis Paul New Yorgist tagasi Los Angelesse ja tema loomingulised teed White
Zombiega enam ei ristunud.
Oma praeguse
kõige prominentsema projekti leidis Paul Kostabi California
mägedest. Ta oli mägede vahel jalutamas, kui mööda
tolgendas punt noorukeid, kes nägid välja nagu bänd.
“Ma küsisin, kas nad on bänd,” räägib Paul,
“nad vastasid jaatavalt ning et mul oli parasjagu garaažis
stuudio-värk üles pandud, läksime lindistama. Sellest sai The
Willowzi esimene album, mis anti aasta hiljem välja.”
Kostabi produtsendikäe all töötav bänd ei ole
tõtt-öelda päris korralikku läbilööki
saavutanud. Aastal 2005 figureerisid nad mitmete tähtsate väljaannete
(nagu näiteks Rolling Stone) tulevikutähtede nimekirjades ja
bänd jäi napilt teiseks yahoo.com’i korraldatud
noortebändide konkursil “Who’s Next?”.
Et
produtsent Paul soovitas hipilikul garage-rock-nelikul lugusid internetti
riputada, sattus bändi muusika sealt muusikavideote tegemisega alustanud
tõusva filmirežissööri Michael Gondry kõrvaaukudeni.
Näiteks sellistele artistidele kui Björk, The White
Stripes, Chemical Brothers, Daft Punk ja Beck videoid vorpinud
Gondryle meeldis kuuldu sedavõrd, et pakkus end bändile
videorežissööriks.
Vastutasuks salvestas Willowz –
Kostabi käe all – muusikat Michael Gondry kinofilmile
“Eternal Sunshine of the Spotless Mind”. Pauli stuudios käis
lindistustel trumme tagumas ka režissöör ise. Filmist, Jim Carreyga
peaosas, sai aga kassahitt ja Oscari võitja 2005. aastal kategoorias
parim orginaalstsenaarium.
The Willowzi muusikat kuuleb ka Gondry
seni viimase linateose “The Science of Sleep” soundtrack’il.
Bändi plaadil “Talk in Circles” musitseerib ka
Kalev Marki ja Indrek Pauli isa – Kaljo Kostabi. Ta puhub sel plaadil
pasunat.
Ja ikkagi on pisut mõistetamatu – miks pole
The Willowz pooltki nii tuntud kui The White Stripes? Paulil on vastus:
“Sest Jack White (The White Stripesi laulja-kitarrist – aut.)
andis mitmetele inimestele peksa ja sai seetõttu hulganisti
tähelepanu.”
Ena Paul Kostabi, kes aitab muusika salvestamisel ka kuulsat kunstnikust venda, praegune koduansambel on Supernumblivemachine. Nad on valmistanud kaks albumit ja levitavad neid käest kätte. Paul on bändi hetkeseisuga rahul. “Asjad on väga hästi, varsti hakkame väga aktiivselt tegutsema,” ütleb ta ja viitab ees ootavatele kontsertesinemistele. Võite neid proovida aadressilt www.myspace.com/supernumblivemachine .
Paul Kostabi on mänginud ka ansamblis Pyschotica. Produtsendina on ta aastate jooksul tegutsenud kümnete ja kümnete plaatide juures.
Kuigi kujutav kunst ja muusika on Paulile samavõrra olulised, haaras ta nooruses esimesena just kitarri. Ning rock’n’rolli usku pööras teda Alice Cooperi nägemine ja kuulmine.
Küsimusele kas tänane muusikapilt on ehk üleliia produtsendikeskne, vastas Paul: On, kuid asjad on jälle muutumas. Inimesed mängivad jälle rohkem pilli. Bauhausil on näiteks uus plaat ilmumas ja kogu materjal on lindistatud esimese võttega, laivis. Selline asi mulle meeldib!!!