1. Kuidas läheb: on tulevik tume või saate ikka hakkama? Kui kaua ja millistel tingimustel kavatsete jätkata?

2. Mis teid tegut se ma sunnib – suur armastus teatri vastu, missioon, harjumus, igavus, tööpuudus?

3. Mis on teie teatri sõnum/erinevus/pluss, miks on vaja teie etendusele tulla? Millist publikut ootate?


Improteater

MIS: Nagu nimigi ütleb, puhas improvisatsiooniteater. Uhiuus. Ilma käsikirjata. Loov ja lõbus. Iga etendus on esietendus.
KES: Rednar Annus, Erki Aule. Lisaks kamp äsja Viljandi Kultuuriakadeemia lõpetanud noori näitlejaid.
KUS: Etendused Telliskivi Loomelinnakus Tallinnas, Genklubis Tartus ja mujal.
Praegu mängukavas: “Katusel kollane kass”.
*
Rednar: 1. Arvan, et võrreldes kuupalgalistega on meie lähitulevik jõulupidude aegu küll heledam. Vabakutselisi on muide ka võimatu koondada, nii et see hirm jääb meil ära.
Kui kaua jätkata… Pole isegi mõelnud mingi lõpetamise peale. Mismoodi see välja näeks? Et lepime kokku, et homsest enam keegi omavahel ei tunne, või et kui helistatakse ja improetendust tellida tahetakse, pakume hoopis “Polkovniku leske” või “Onu Vanjat”?
Allaandmine oleks lahendus, kui miski kuri jõud meid ründaks – tahaks näiteks meie kinnisvarale käppa peale panna, riigi makstud töökohti eelarvest kärpida või parkimisplatsi piirata.
Esialgu polegi kellelegi alla anda. Meil pole midagi ja meid ei ründa keegi.

2. Need kõik ja lisaks veel ulakas rõõm, mis impros alati sees. Aga ega see ei sunni. See meelitab.

3. Meie teatri sõnum/erinevus/pluss kirjutatakse etenduse esimeses pooles kriidiga tahvlikestele eeslaval. Teises pooles kustutatakse ära. Ootame publikut, kes oskab saladust hoida.


Oma Lava 

MIS: Kahe naise asutatud verivärske loominguline teatriühendus.

KES: Külli Reinumägi ja Liia Kanemägi.

KUS: Telliskivi Loomelinnakus ja seal, kuhu kutsutakse.
Praegu mängukavas: “Türgi oad ehk Armastus eesti moodi”, lisaks etendused koolidele ja lasteaedadele.

*
Külli: 1. Kui aasta alul tapeedirulli peale tulevikku plaanisime, siis polnud me kuude lõikes mitte nullis, vaid miinuses.

Tegelikult pole asi ju rahas. Sellist rõõmu, mida ise lavastuste üles ehitamine annab, seda ei anna riigiteatris töötamisega kuidagi võrrelda.

Teeme, kuni jaksame. Ütleme, et meil praegu on selline armumise seisund, kus oled veel pime ja lihtsalt õnnelik. Samas juba ohu märgid plingivad – piletitulust pole võimalik etenduse tegemist ära majandada. Kulka vastuse ootamine on igakord nagu elu- või surmaotsus.

2. Kõlab ehk naeruväärselt, aga tõepoolest armastus. Ja tunne, et oleks kuradi suur viga, kui me seda ei teeks.

Meid ei köida kohustused suurorganisatsiooni üleval pidada, rolliotsused ei sünni kellegi teise poolt ja repertuaarivalik pole juhuslik. Meie ei saa endale lihtsalt ärategemist lubada! Pole kuidagi võimalik pärast käsi laiutada ja öelda – sorry, poisid, seekord ei õnnestunud.Me isiklikult vastutame selle kahe tunni eest, mis inimeste eludest enda kanda võtame.

No kuidas me saaksime teha mingeid poolimelikke asju?

3. Leebus, lihtsus, õrnus ehk. Ja armastus jälle. Publik pole loll, ta tajub ju kohe ära, kas valmis on saanud üks järjekordne lavastus või on inimesed panustanud pööraselt palju jõudu, energiat, koostööd, usku ja sünnitanud hoolega kantud beebi.

Vähehaaval, ehkki visalt, hakkab suhtumine, et teater on ainult Linnateater, Draamateater ja Nukuteater, muutuma. Juba julgetakse tulla ka “metsikumatesse” kohtadesse. Seda enam ei saa me nende julgete inimeste usaldust petta.

Ja veel – kas olete tundnud tunnet, kui ei jõua hommikut ära oodata, et tööle hakata? Naljakoht, eks, aga selle tunde pärast tasub Oma Lava teha.


Tartu Uus Teater

MIS: Aastal 2008 asutatud avatud koodiga programm, mille server asub Tartus. Sündinud Genialistide Klubi ja sõprade teatritegemisest. Autoriteater.

KES: Ivar Põllu, Kristiina Põllu, Mart Aas, Maarja Mänd jt.

KUS: Genklubis ikka. Ekraani kinos ka.

Praegu mängukavas: “Suur maalritöö” ja “IDentiteet”.*

Ivar: 1. Tartu Uus Teater on alles loomisjärgus, nii et alla oleks veel vara anda. Päris hakkama me ei saa, aga ega laps ka ei saa. Iga lavastus, mis me teeme, on ühelt poolt kunstiline eksperiment ja administratiivne õppetund. Riigitoetust ei maksa praegusel hetkel loota, Tartu linna toetusele ikka veel loodame. Kui Kultuurkapitali poleks, siis peaksime tegevuse põhjalikult ümber mõtlema, praegu on projektipõhisest Kulka toetusest ikka väga abi. Me ei looda, et piletirahadest suudame maksta tootmise ja püsikulud, ei oska niimoodi. Ka meie lavastused on eelkõige väikese auditooriumiga eriprojektid. Väiksed kulud, väiksed tulud, väiksed kahjumid.

2. Veider hobi? Võib öelda küll.

Sisemine sund? On ju teatrit, mis jääks võib-olla meieta sündimata. Aga kas peakski sündima, on teine küsimus – siis võib kogu teatrite süsteemi olemasolu kahtluse alla seada. Uhke oleks öelda, et see on missioon.

Tartusse on aastaid proovitud luua sellist platvormi eksperimentaalse teatri jaoks, nii ülevaltpoolt kui altpoolt. Eks me katsume ka.

3. Et iga lavastus on “teatri” sõna uuesti defineerimine enda jaoks, siis oota me eelkõige otsivat publikut, kes on valmis kaasa mõtlema. Publik, kes teatrisse tulles juba täpselt teab, mis on teater ja miks seda vaja, võib pettuda.


PolygonTeater

MIS: Aastal 2008 asutatud teater, tegeleb eri kunstisuundade avardamise ja ühendamisega.

KES: Kunstiline juht Tamur Tohver, tootmispealik Tarvo Krall.

KUS: Etendused toimunud Kultuurikatlas ja Linnateatri Jäähallis.

Viimane lavastus: “Tulevik on möödas”.
*
Tamur: 1. Kes sunniks loobuma?

2. Sõnum. Lihtne on ilus. Vaene on aus.

3. Vaene teater on näitlejarikas. Janust publikut ootame, petetud publikut ootame.


Monoteater

MIS: 2009. aastal alustanud stand-up comedy teater

KES: Jan Uuspõld ja mänedžer Karl Kermes.

KUS: Vene kultuurikeskuses, Nokia kontserdimajas, Vanemuise teatris ja mujal.

Praegu mängukavas: “Ürgmees”.
*
Karl: 1. Kavatseme jätkata kaua. Soovime kaasata lisaks Janile ka teisi häid Eesti näitlejaid.

Monoteatri loomisplaane oleme Janiga arutanud 2006. aastast alates, tõukejõuks on olnud Jani unistus teha ühemeheteatrit, edasi arendades seda Eesti stand-up’iks.

2. Minu poolt sunnib ilmselt tegutsema ettevõtlik vaim ja tugev vajadus ja igatsus olla seotud teatri ja teatritegemisega, mis ilmselt on aluse saanud kunagi pooleli jäänud lavakoolist.

3. Meie etendustele on vaja tulla selleks, et unustada igapäevatõsidus ja paariks tunniks ennast välja lülitada, naerda ja lõõgastuda.

Lähtume oma tänases ja tulevases repertuaarivalikus ideest, kus kvaliteetne ja terav huumor on alati laval koos tegeliku elulise looga, mis annab palju võimalusi samastuda, ära tunda ja võrrelda.

Me tahame, et meie etenduselt lahkudes oleks inimesel kaasas mingi uus rakurss, võime näha oma igapäevaseid tegemisi rõõme ja muresid natuke teise nurga alt, mis omakorda võiks aidata sõlmpunkte vajadusel lahti arutada, iseennast ja ümbritsevaid paremini mõista.


Cabaret Rhizome

MIS: Läinud aastal alustanud etüüdipõhine tugitooliteater, kasvas välja 
Teatri laborist. Ühelt poolt kabaree, teiselt poolt risoom. Deleuze’ist ja Guattarist rääkimata.

KES: Lavastab põhiliselt Johannes Veski, pisikese teatrisaali lavalauad täidavad Anatoli Tafitšuk, Joonas Parve, Päär Pärenson ja Ajjar Ausma.

Kõik tulnud Viljandi Kultuuriakadeemiast.

KUS: Kaarli puiestee ääres endise Salong Teatri ruumides. Sisenedes võta kingad jalast ja külmkapist õlut!

Praegu mängukavas: “Võmmid”, “Harri 2: ülestõus”.
*
Johannes: 1. Allaandmisplaane ei ole, ise oleme oma lavastuste ja ka muude ettevõtmiste üle uhked ja peame ennast nii arenemis- kui õppimisvõimelisteks tegelasteks. Majanduslikult saame kenasti hakkama, moraal on pidevalt kõrgel ja teotahe säilinud. Partnereid tekib juurde (juba on olemas mustkunstnikud ja ka kirjanike punt, kes veavad igakuist kirjanduskabareed Cabaret Interruptus).

2. Meid ei sunni miski ega keegi. Me tegutseme sellepärast, et me saame ja tahame tegeleda just sellega, mis on meile meeldiv, vajalik, äge ja innustav. Selleks on meie väike teater ja sellega kaasnev elustiil. Seda kõike võimaldab tore kogukond, mis on lühikese aja jooksul Cabaret Rhizome’i ümber tekkinud ning õhutanud meid kogu seda “elustiili” jätkama ja edasi arendama.

3. Kui mõtelda sõnumitele, siis üks tuleb mõttesse küll: loova lähenemise, tähelepanelikkuse ja ettevõtlikkuse toel võib leida tee sinna, kus saab süvenenult teha seda, mida hing ihkab. Mitte keegi ei PEA mitte midagi mitte kuidagi tegema. See sõnum tekitab teatava kergendustunde.
Kindlasti muudab meie teatritegevuse omapäraseks vorm, mida kasutame: eranditult võib kõiki meie lavastusi kirjeldada kui sõnatut teatrit. Multifilmilik selgus ja absurd on ehk kaks märksõna, mille toel me enda stiili kohta üldistusi saaks teha.


Miksteater

MIS: Loodud aastal 2007 Eesti Humanitaarinstituudi teatriõppetooli lõpetanud kolme näitleja poolt. Ei anna vastuseid, vaid esitavad küsimusi.

KES: Kaido Rannik, Kristo Toots ja Lee Merila.

KUS: Kuhu aga kutsutakse.

Viimane lavastus: “JõuJõulud”.
*
Kaido: 1. Sõltub sellest, millise külje pealt asja vaadata. Kui rahalisest, siis on tume nii minevik, olevik kui ilmselt lähitulevik.

Praegune raha jaotus teatrite vahel on ilmselgelt väikeste tegijate kahjuks ja tihti jäävad jagamispõhimõtted arusaamatuks. Miksteater riigilt toetust ei saa. Seetõttu peame kaaluma igat sammu ja võtma võimalikult väikseid riske.

Kuni vaatajatel on Miksteatri etendusi vaadates sära silmas, me püssi põõsasse ei viska. Tulevikus tahaks etendusi anda regulaarselt, see aga eeldab oma saali olemasolu. Töö statsionaarse mängukoha otsinguil käib.

Kui kellelgi on Tallinnas välja pakkuda vabad ruumid, mis sobiksid teatritegemiseks, siis andku julgelt teada!

2. Miksteatri tegijaid sunnib tegutsema oma tee otsimine, pidev vajadus areneda, vabadus teha teatrit nii, nagu meile meeldib, ka missioon kõnetada noori ja kasvatada publikut. Kui meil on midagi öelda, siis teeme. Mõtteid ja materjale, mida teha, on palju, kuid raha nende elluviimiseks antakse vähe või üldse mitte. Nii oleme pidanud panema paljud plaanid paremaid aegu ootama.

3. Tahame oma lavastustega tekitada vaatajas küsimusi, panna ta mingite teemade üle mõtlema. “Miks” teatri nimes ei lase meil endil unustada, miks me midagi teeme. Püüame teha ausalt ausat ja näitlejakeskset teatrit, milles puudub kõik üleliigne.

Üks erinevus siiski on: kõik senised lavastused on valminud rühmatööna, ilma lavastajata. Nii on näitlejal suurem loominguline vabadus, aga ka vastutus. Oleme peamiselt küll lastele ja noortele mängiv teater, kuid kõik meie lavastused on vaadatavad igale eale. Eks eri vanuses vaataja näeb asju omamoodi ja nokib välja omad terad. Hea teater ei küsi vanust, sugu ega usutunnistust.


Pärimusteater Loomine

MIS: Aastal 2004 rajatud rahvapärandiga tegelev teater.

KES: Sihtasutuse patroon on Ingrid Rüütel. Otsuseid teevad Raivo Trass, Riina Vanhanen, Anne Velt, Lauri Vahtre jt. Praegu mängitavas lavastuses osalevad Marilyn Jurman, Tarvo Krall, Rednar Annus ja Meelis Sekk.

KUS: Tallinna Matkamaja diele’s. Järgmine lavastus Kiek in de Kökis.

Praegu mängukavas: “Carmen Alexandrinum”.

*
Erika Kaljusaar, juhatuse liige: 1.Tulevik on lootustandev, kuna tänu “masule” hakkasid inimesed mõtlema ja aru saama, et raha ei saa lihtsalt niisama, vaid tuleb teha tööd!

Allaandmisplaane küll pole, pigem vastupidi. On häid koostööplaane, enam ei räägita peamiselt rahast, vaid otsitakse ka sisulist mõtet.

Kavatseme ikka jätkata ja õnne peab ka olema! Kui kaua? Jumal teab!

2.Tegutsema sunnib armastus kodu, perekonna, Eestimaa ja tema ajaloo vastu. Ikka inimene on see, kes kujundanud meie ajaloo ja tänapäeva. Ikka inimene ja tema lugu sunnib tegutsema. Küllap see ikka missioonitunne on, aga mitte teatri, vaid oma (aja)loo ja elu vastu!

3. Meie ootame eestlasi ja tema sõpru ja loodame, et Pärimusteater Loomine oma lugudega äratab ka rahvustunnet, natuke harib ja viib meid tagasi meie juurte ja esivanemate manu. Loomine tegeleb põhiliselt koha lugudega, ajaloo ja legendidega, ja püüame neid näidata ka kohas, kus sündmus aset leidnud.

Ja meie etendustele on kindlasti vaja tulla, sest need on meie kodumaa lood!


Uus Vana Teater

MIS: Aastal 2002 asutatud kutseline erateater.

KES: Teatri looja, juht ja näitleja on Vahur-Paul Põldma. Tema ümber toimetavad veel Elina Laansoo, Mati Käär (tegevjuhid), Marik Põldma (dramaturg) ja Reet Nurmsalu (peakunstnik).

KUS: Oma saali ei ole, etendusi on antud Meistrite Hoovi teatrisaalis.

Järgmist lavastust saab vaatama minna Tervishoimuuseumi.

Tulemas: Veebruarikuu alguses esietendub sotsiaalteatriprojekt “Simo-Karli elu lugu ehk peaasi on pea asi”.

*
Vahur-Paul ja Elina: 1. Tulevik tundub eriti hele. Meie olevik on väga tavaline ehk kõik saavad nüüd teada, kuidas meil tavaliselt on – palju tööd ja suur nälg vaimu järele. Tulevik on täis ilusaid tegemisi, meie peades on idanemas hulgi huvitavaid ideid ja osa võrseid on ka juba mullast välja piilumas.

Jätkata kavatseme surmani, sõna otseses mõttes. Teatri tegemine ei ole ainult meie elukutse, vaid ka elu kutse ning meie järgime oma kutsumust oludes ja tingimustes, kus lubatakse tegutseda. Allaandmisplaanide asemel haudume uusi teatritükke, ikka vanaviisi. Ja kui uus lavastus valmis, siis võtame ta rõõmuga vastu, sõltumata oludest, kas laudas või lossis.

2. Tegutsema sunnib kutsumus ja inimesed, kellega koos seda teeme. Pole sundi, on vaid tahe. Teater on osa meist endist, teatrita ei saa olla ja kindlasti on meis piiritu armastus end väljendada ja n-ö peatada aeg kõigi osaliste jaoks, kes meiega koos viibivad.

3. Kammerlikkus, intiimsus, otsene suhe publikuga ja lihtne lugu ning lihtne jutustamine. Oleme teater, mis ühendab sarnase kunstinägemuse loovinimesi. Ootame väärt kirjandust lugevat, väärt muusikat kuulavat ja iseseisvalt mõtlevat inimest ehk siis vaimuelu koorekihti.


T-Teater

MIS: Aastal 2001 Tallinna Tehnikaülikoolis asutatud harrastusteater.

KES: Tudengid, kes muu. Lavastanud Kristel Leesmend, Tamur Tohver, Margo Teder jt.

KUS: Ühes punkris Telliskivi Loome linnakus.

Tulemas: Gogoli “Sinel”.

*
Marko Kiisa, asutajaliige: 1. Kui kaheksa aastat tagasi rektor Keevalliku juurde läksime, ei olnud vaja pikka juttu, põhjendamaks, miks Rauakooli teatrit vaja võiks olla – ülikooli moraalsest ja rahalisest toetusest saime algtõuke, mis aitab meid siiani. Loobumismõtteid? Ei. Kui miski tõmbab sind enda poole ning pühendud sellele, ei loe lõivu suurus vabas ega uneajas.

2. Selle teatriarmastusega on jah nii, et kui teaks, et pähe ei hakka ja purju ei tee, ei läheks vist kordagi tagasi lavale... Meid hoiab koos see korrastatud kaos, mille T-Teater enda sisse ja enda ümber on loonud.

Mitte kedagi ei seo ega kohusta ükski allkiri, kuid ometi ei veeta üksteist alt. Me oleme üksteisele SotsiaalAbiTeater – ja samas ei ole see seltskond mitte kunagi muutunud kinniseks ja umbseks, vaid tõmbame endale pidevalt endasuguseid juurde. See energia, mis sellises kambas vallandub, tuletab pidevalt meelde, et me oleme Elus. Ja Elu ongi Teater.

3. Algusest saadik seadsime endale eesmärgiks mitte olla lihtsalt tudengitest pullimehed, vaid teha tööd professionaalse juhendaja käe all – see tagab teatava kunstilise kvaliteedi. Sest me ise ei läheks mitte kunagi tagasi teatrisse, kus laval toimuvat on häbi vaadata. Meie suurim tugevus on see, et meid ei sunni miski tegema kunsti, mis peaks igal juhul kellelegi meeldima. Meid ei seo programmiline kohustus saalid täis tuua. Me oleme noored hinged, kes ronivad lavale rääkima just neist asjadest, mis meid puudutavad. See kõik kokku võimaldab meil laval tõeliselt lustida. Publik tunneb selle ära ja tuleb tagasi.


IN Teater

MIS: Asutatud aastal 1999. Projektiteater, mis otsib põnevaid mängukohti ja lähtub oma lavastustes kohalikest legendidest ja oludest.

KES: Lavastab Marek Demjanov, näitlevad Sepo Seeman, Priit Valkna, mõnikord Maria Soomets, Cabaret Rhizome’i poisid jt.

KUS: Mööda ilma laiali.

Viimati nähtud: suvel Suure Munamäe laval.

*
Marek: 1. Meie puhul on tegemist projektiteatriga, tulevik on alati tume olnud, aga elame selle teadmisega, et head ideed saavad alati ühel või teisel moel realiseeritud.

Tuleb lihtsalt seada jõukohased eesmärgid. Kui idee on olemas, siis asume kohe finantseerimist otsima. Tõeliselt hakkame tegutsema alles siis, kui kindel finantseerimine on tagatud.

2. Tegutsema sunnib ikka armastus teatritegemise vastu, võib-olla ka missioon... kui on mingi sõnum, mis on ajakohane ja mille väljendusviisiks sobib teatrikeel, siis tegutseme.

3. Meie jõud või pluss on entusiasm, millega me lavastusi kokku paneme, ja tegijad, kes on valmis andma endast lavastuse õnnestumiseks üle 100 protsendi. Meie lood sünnivad enamasti kohapeal ja väga kiire tempoga.

Kuna lavastused on olnud väga erinevad, siis on ka oodatav publik küllaltki erinev.


Tartu Üliõpilasteater

MIS: Eesti vanim tudengiteater, tegutseb aastast 1999.

KES: Kalev Kudu ja tudengid.

KUS: Proovid Üliõpilasmajas, etendused Genklubis ja mujal.

Viimane lavastus: “Vabadus ja surm: Nestor Mahno võitlus”.

*
Kalev: 1. Allaandmisplaane ei ole, teatri juhatus on otsustanud, et meie helge tulevik sõltub statsionaari olemasolust. See on meie lähim ülesanne, probleem, millega loodetavasti järgmisel aastal tegelevad nii ülikool kui ka Tartu linn. Miks statsionaar? Põhjus on lihtne – et tükid, mida me ette valmistame ja mängime, lähevad liiga kiiresti repertuaarist maha. Statsionaari korral suudaksime ette valmistada järgmist tükki ja eelmine tükk veel mängiks.

2. Ilmselt ka missioon, sest teater on käinud mitmel välisfestivalil, kus meile on selgeks saanud, et igal endast lugupidaval ülikoolil on ka teater. On oluline anda tudengitele akadeemilise hariduse kõrval alternatiivne haridus.

3. Elu ei ole mustvalge. Tuleb lahtise meele ja lahtiste silmadega vaadata nii elu musta kui valget poolt ja üritada neid omavahel kokku panna, et näha tervikut, tervet pilti. Ootame lahtist, avatud publikut.

Meie publik koosneb põhiliselt tudengitest.


Polügoonteater

MIS: 1996. aastal loodud vabatahtlik ja kasumivaba performance’i-teater.

KES: Erki Kasemets, Sven-Erik Stamberg, Meelis Salujärv jt. Lisaks veel ohtralt teisigi kunstnikke ja kultuuriinimesi.

KUS: Igal pool – tänavatel, loomaaias, rongis, sõbra köögis.
Viimane lavastus: “Patarei”.

*
Erki: 1. Polügoonteatri puhul on kõige olulisem olla kogu aeg tegus ja olemas, ilma selleks ka midagi tegemata. Sellist vaikset eksistentsi ilmestavad siis konkreetsed aktsioonid. Neid on Polügoonteatril kogunenud aastatega ikka päris omajagu. Kui enam ühtegi elutegevuse märki ei ilmneks, no näiteks kolme aasta jooksul, siis võiks ju tegelikult, sarnaselt teadmata kadunud inimesega, ametliku lõpu välja kuulutada.

Iseasi, kes peaks näitama sellist pidevat huvi ja pidama arvestust – lähisugulasi polügoonteatril siinmail kahjuks pole.

2. Tegutsema sunnib käesolev hetk ja iga kordumatu võimalus.

Polügoonteater pole sellist tüüpi teater, mida suunaks või süvendaks kiindumus konkreetsesse kunstiliiki. Tegutsema sunnib üldine inimlik vajadus otsida ja katsetada. Tekitada keskkonnaelamusi, struktureerida inimese elu ja selle tajumist. Seada asju kahtluse alla või kiita takka, aidata kogeda maailma uuesti, teha restart.

3. Polügoonteatrit ei saa harjumuspärases mõttes tarbida – see võiks olla tema eripära. Samuti ei ole polügoonteatri kohustus pakkuda alati kõigile kõike. Meie “misjonitöö” on märksa varjatum, kuid tõhus. Konkreetsetest vajadusest lähtuvalt peaks säilima võimalus publikut valida. Nii ongi plaanis etendus, milles osalemiseks peab eelnevalt täitma hulgaliselt pabereid ja alles pika aja möödudes selguvad läbipääsejad.

Valikukriteeriumid võivad sealjuures olla täiesti või ositi juhuslikud.

Kõik umbes nii nagu kunagi välismaale sõita tahtes.


Teoteater

MIS: Harrastusteater, tegutseb aastast 1991. Teatri nimi on inspireeritud kunagisest peavarjuta olekust ning varanatukese teo kombel seljas ringi tassimisest.

KES: Teatri looja ja kunstiline juht Piret Viisimaa. Lavalaudu kulutavad 27 nätlejat.

KUS: Vana-Kalamaja tänaval Kalma sauna hoovis endisest laoruumist ümber ehitatud 50kohaline blackbox-saal.

Praegu mängukavas: “Kõik (s)ängis”, “Tädi Fantaasia”, “Nosipho”, “Naine ja klarnet” jm.

*
Piret: 1. Allaandmisplaane ei ole ega tule! Igal näitleja on siin midagi oma kätega teinud. Tal on nimeline kruus kapis. See on meie teine armastusega loodud kodu. Kes siis ikka niisama lihtsalt tahab kodust ilma jääda?

Kartulikoorte söömine meid ei päästa, küll aga on trupi liikmed lubanud kas või omast taskust rendiraha koguma hakata, kui viimane häda käes on.

2. Maailmas ei saa alati teha suuri asju, küll aga väikesi asju suure armastusega.

Näitlejatest räägitakse tihtipeale, nagu oleks need natuke kiiksuga. Kunagi ei leita midagi haiguslikku näiteks kingseppade ega trammijuhtide juures, aga näitlejatest räägitakse alati kui kehva vaimse tervisega inimestest. Ja harrastusnäitlejad lõhnavad juba lausa diagnoosi järele.
Aga isegi Tammsaare on öelnud, et täie aruga inimene on enamasti igav. Kes tahaks igav olla? Me ei tunne ennast puudutatuna, kui öeldakse, et oleme asjaarmastajad. Me tõesti armastame seda “asja” – teatrikunsti, oma kolleege ja publikut.

3. Teoteater jätab jälje. Kes on etendusi vaatamas käinud, leiavad tee tagasi. Hoiatame – on tekkinud tõelisi sõltlasi!

Erinevus suure teatriga on teokoja hubane ja intiimne õhustik, mis võib esialgu isegi hirmutav tunduda, kuna distants publiku ja näitlejate vahel on peaaegu olematu. Publik, kes saalis, ei vaja rohkemat eelsoodumust kui oskust mobiiltelefon etenduse ajaks välja lülitada.


Varius

MIS: Alustas aastal 1987. Esialgu tegutses luuleteatrina.

KES: Asutaja, tekstide autor ja lavastaja Heidi Sarapuu. Praegu mängitavates lavastustes osalevad Ene Järvis, Haide Männamäe, Peeter Kaljumäe, Rene Soom, Priit Volmer, Toomas Tross jt.

KUS: Etendused Eesti Rahvusraamatukogu teatrisaalis, Vilde ja Tammsaare muuseumis, veebruarist Estonia teatri talveaias.

Praegu mängukavas: “His Master’s Voice”, “See ei ole Tammsaare” ja “Rida on raha”.

*
Heidi: 1. Meie tee on KULGEMINE: alustasime stagnaajal keelatud autorite tutvustamisega, siis tuli loomeliitude pleenum ja Kalju Lepiku loomingu tutvustamine, esimesed külalisesinemised Rootsis, koostöö välis-eesti kirjanike ja muusikutega. Edasi siirdusime Rootsi, Taani ja Norra kirjanduse juurde ja tegime suure tiiru Põhjamaades. Nüüd oleme tagasi Eesti kultuuriloo juures ja nii teatrisaali kui muuseumietenduste mängukavas on vaid Eesti kirjanikud, näitlejad, muusikud.

3. Meie lavastused toetuvad dokumentaalsetele materjalidele, kirjavahetustele, intervjuudele, vestlustele. Olen peaaegu kõigi lavastuste autor. Kogutud materjalide hulk on viinud ühest lavastusest teiseni. Lavastuste sihiks on saada ise targemaks, jagada seda tarkust tegijatega ja vaatajatega. Sihtgrupiks on koolinoored, üliõpilased, õpetajad – kindlasti ka eakad inimesed. Päris tavaline on, et vaatajad tuhnivad pärast etenduste vaatamist teatmeteostes, internetis, helistavad, kirjutavad. Nii mõnigi tegelaskuju võtab pärast märkuste ja tähelepanekute lugemist värskema ja huvitavama värvingu. See on lõpmatu ja huvitav protsess. Kahtlemata on lavastused meie kirjanikest heaks täienduseks koolide õppeprogrammidele.

2. Olen kohutavalt tänulik näitlejatele, et nad on minu tekstid vastu võtnud ja loonud unustamatud karakterid. Varius on väga suure missioonitundega, selles pole kahtlust. Teatri juhina teen tööd palka saamata ja sellist olukorda vist igas teatris pole.


Vilde teater

MIS: Tartu vanim, 1949. aastast tegutsev harrastusteater.

KES: Kunstiline juht Raivo Adlas. Truppi kuulub kolmkümmend suurt ja üheksa väikest (laps)näitlejat.

KUS: Staadioni 48. Etendusi antud ka Turu 13 keldris, Tähe 37 õuel, raudteejaamas jm.

Praegu mängukavas: “Tabamata Pisuhänd”.


Näitlejad Aire Pajur, Erlend Kollom ja Kristiina Metsanurk:

1. Kui lavastajaid ja nende ideid/aega jagub ning projektikirjutajad niisama usinad edasi on, siis saab hakkama, sest näitlejatest ei ole meil kunagi puudust olnud ja loominguliselt pakub tulevik järjest uusi võimalusi. Siiski on selge, et põhitöö kõrvalt on raske teatrit vedada, see võiks olla palgaline koht, aga teatril endal sellist raha ei ole, et kellelegi palka maksta. See seab omad piirid.

2. Siin on küll ainult üks võimalik vastus – suur armastus teatri vastu.

Kellel armastust väheks jääb, need kaovad üsna varsti meie ridadest, sest teatritegemine nõuab pühendumist, oma vaba aja ja ka ressursside kulutamist. Vahel ka üritusele peale maksmist, kuigi seda oleme üldiselt püüdnud vältida.

3. Ootame igasugust publikut, vastu püüame pakkuda kõrgetasemelist teatrielamust.

Oleme püüdnud hoida oma piletihinnad madalad, samas on meie lavastajad ja kunstnikud kõik professionaalid. Meile on tekkinud ka oma püsipublik, kes meie tegemisi hindab ja kellele meie pilet taskukohane on.


A. H. Tammsaare nimeline teater

MIS: Asutatud aastal 1947 ENSV Töönduskooperatsiooni draamaringina.

Esimeseks kaalukaks tööks oli Arbuzovi “Tanja”, kus peaosalist mängis siis veel koolitüdruk Ita Ever. Üheksakümnendate alguses saadi Tammsaare-nimeliseks.

KES: Teatrit veab Anne Velt. Juhatusse kuuluvad veel Meelis Sekk, Indrek Sildam, Elina Siilbek ja Jana Wolke, kellest kolm viimast on ka näitlejad.

KUS: Tallinna Toomklubi teatrisaalis.
Praegu mängukavas: “Sofia”*

Anne: 1. Kuna tegemist on vanima Eesti harrastusteatriga, siis usume, et suudame jätkata vähemalt teist sama palju veel. Ja kuna teeme teatrit tegemislustist, siis pole me nii mõjutatavad masust, müügist, reklaamist jms.

2. Liikumapanevaks jõuks on soov osaleda teatritegemise protsessis, pakutud variantidest kindlasti armastus teatri vastu. Soov ennast arendada.

3. Meie erinevus on selles, et oleme harrastusnäitlejad ning suur osa meist ei ole saanud erialast haridust, pluss on, et teeme teatrit huvist ja tegemiserõõmust ning me saame teha asju, mis meile meeldivad; meeldivad asjad võivad üllatavalt hästi välja tulla! Seega võib meie teatri energia erineda elukutselisest teatrist. Meie ootame kõiki teatrihuvilisi.


Omaniku ja rentniku eripärad

Mulle kui teatrivaatajale meeldib suveteater ühel põhjusel – lavastaja saab harilikult kokku koguda unelmate trupi, mida hooaja sees teha ei õnnestu. Ja selle trupi sünergiast võib sündida tõelisi teatripärle.

Tänase “väiketeatrite plahvatuse” juures ma unelmate truppide tekkimise tendentsi väga ei märka. Küll aga rõhutavad kõik nagu ühest suust suurt teatriarmastust ja elu võimatust ilma teatrita. Sestap ei olegi põhjust siin ülevaateloos lahku lüüa harrastajaid ja kutselisi väiketeatreid.

Ometi on täna veel vara öelda, kas neile kõigile publikut jagub ja kui palju seda nõukogude ajast iseseisvunud Eestisse muutumatuna üle toodud riigiteatrite mõjusfäärist välja jäävat, teistmoodi teatri huvilist rahvast üldse on. Riigiteatri institutsioon on nagu majaomanik, kes ei saa ülemäära riskida, sest tal on hulk kohustusi, mida tuleb igakuiselt täita. Maja nõuab majandamist, saalid täitmist, trupp hõivatust, primadonnad tähesära. Väikesed vabateatrid aga naudivad üürnikuelu eeliseid – alati vabad kurssi muutma ja edasi liikuma, ei ole neil seda 30aastat pangalaenu, mis kohustaks kvaliteetmeelelahutust tegema, mis sissetuleku garanteeriks.

See on samasugune vahe nagu kodus küpsetatud leival ja poeleival – kodune leivategu võib aia taha minna ja võib õnnestuda üle ootuste. Ei ole vaja pärast kuskil maitsenõukogu ees aru anda. Poeleib peab rahuldama keskmist maitset iga päev, hoolimata sellest, et kokal on halb tuju. Nii lihtne see mõnikord ongi.

Margit Tõnson