Vaikimis- ja rääkisvandest
Meile pandi 2006. aaasta viimastel minutitel südamele, et me peaksime oma riiki enam armastama. Presidendi arvates peab see armastus väljenduma hoopis suuremas kodanike usus oma riiki. Oleme nõus, ent suunakem presidendi sõnum ka riiki teeniva ametnikkonna poole. Tore oleks, kui ametnikud ei unustaks pidevat vajadust olla oma kodanikele usutav. See ei tähenda mitte üksnes tegutsemist seaduse raames, vaid ka suutlikkust avada vajaduse korral oma tegemiste tagapõhju sedavõrd, et need oleks ka avalikkusele usutavad. Demokraatliku riigi usutavuse juurde kuulub poliitilise kultuuri selline tase, mis võimaldab riigil tunnistada ka - olgu või raskete tagajärgedega - vigu.
"Estonia" katastroof on Eesti ühiskonna suur painaja. Riigikogu uurimiskomisjoni raport avalikustati 19. detsembril 2006. See komisjon uuris enam kui aasta jooksul sõjatehnika vedu (seda fakti on Rootsi kinnitanud) parvlaeval Estonia. Sellise veose väljavedu riigist või transiit kolmandatesse riikidesse vajab strateegiliste kaupade komisjoni luba. Strateegilise kauba välja- ja transiitveo seadus oli 1994. aasta septembriks Eestis jõustunud ning Välisministeeriumi juurde loodud strateegilise kauba väljaveo kontrolli komisjon oli ka juba koos käinud.
Riigikogu komisjon ei kinnita, kuid ei lükka ka ümber väidet, et ka 27. septembril 1994 Tallinna sadamast väljunud Estonia pardal võidi vedada sõjalise sisuga tehnikat. Komisjon väidab, et kui soovitakse täiendavat selgust tuua, tuleks tõenäoliselt põhjalikumalt uurida, millist informatsiooni on kogutud laevavraki kohta pärast 28. septembrit 1994 ning mida nägid laevavrakil käinud tuukrid. Viimased on aga seotud Rootsis antud vaikimisvandega. Komisjoni arvates võiks tuukrite vaikimisvandest vabanemine siiski olla naaberriigi võimuses, ent see seotud naaberriigi valitsuse poliitilise tahtega. Riigikogu uurimiskomisjon deklareerib, et kui Rootsi Kuningriik teostas operatsiooni ilma ametliku koostööta Eesti eriteenistustega, oleks ta pidanud 1994. a kehtiva tolliseaduse kohaselt kui deklarant deklareerima kõik väljaminevad kaubad. Rootsi pool vedude teostajana kauba sisule vastavaid nõuetekohaseid deklaratsioone ei täitnud ja rikkus seega Eesti Vabariigis kehtivat korda. Komisjoni kokkuvõte ütleb, et vedusid Eestist korraldas Rootsi sõjaväeluure MUST. Kuid kas ta tegi seda ise või mõne lepingusuhtes oleva eraettevõtte kaudu, parlamendikomisjonil tuvastada ei õnnestunud.
Estonia ei unune
Parvlaeva Estonia hukkumine saab olema järgnevate põlvkondade ajaloolastele üks oluline uurimisobjekt. Faktide tervikkogu on professionaalse ajaloolase lemmikallikaks, olles nn rebendikohaks ajaloos ja avades erinevaid allikateladestusi korraga. Selliste tervikkogude uurimisega saab taastada ajalugu kogu oma eheduses - mitte ainult sündmusi, vaid ka seda, mida söödi, mida seljas kanti jms. Näiteks Titanicu uppumine on ju tänaseni uurijate huviobjekt. Titanicut uurides on saadud palju vastuseid mitte ainult tehnikaajaloo, vaid ka selle aja inimeste elu ja asjakorralduste ehk mentaliteediajaloo kohta.
Ajaloolaste jaoks saab kriitilise analüüsi allikaks kindlasti ka mittesõbraliku riigi eriteenistuste aruanne organiseeritud kuritegevuse kohta (nn Felixi raport) ja ajaloolased hakkavad otsima jälgi selle koostamisel kasutatud allikatest. Kui loota, et aeg silub kõik jäljed, siis ajaloo uurimise loogikast lähtudes seisab selline lootus savijalgadel. Pealegi kasvab aja möödudes traagilisest õnnetusest üha enam inimeste hulk, kes tahaksid vabaneda neid painavast teadmisest.
Me ie kirjandusest paralleeli võttes võiks seda nimetada Paunvere dilemmaks. Meenutagem, kuidas Arno tuli õpetaja Laurile oma hingehäda kurtma ja ütles: "Ma tean... ma tulin ütlema, et... et... ma valetasin seekord, et me Tõnissoniga ühes koju läksime...See laupäev, kui me kahekesi siin olime... Parve laskis..." Oskar Luts annab väga täpse inimese psühholoogilise sisevõitluse kirjelduse, kus (noor) inimene ei taha enam endas kanda saladust, mis teinud haiget nüüd juba ka tema jaoks väga konkreetsele inimesele (kellamees Liblele).
Parvlaeva Estonia hukkumine ja seoses sellega merepõhja läinud tegemiste jäljed paistavad olevat just sarnased hingelised painajad, mille saladuse kandmisega ei pruugi paljud inimesed väga kaua hakkama saada. Rootsi endine tollitöötaja Lennart Henriksson jääb ilmselt siin üheks esimeseks avalikult tuntud nimeks, kes oma hinge kergendamiseks avalikustas 2004 oma teadmise. On vaid aja küsimus, millal veel nii mõnigi ebameeldivat saladust kandnud inimene hakkab sellest avalikkusele rääkima. On ju teada, et inimesed tahavad sageli vähemalt enne surma või siis näiteks raske haiguse puhul vabaneda neid painavatest mälestustest.
Riigikogu uurimiskomisjoni raport avab 1990ndail Eestis toimunu suhtes mitmeid küsimusi, mis vajaksid parlamendikomisjoni tasemel selgitust. Osa teemasid viivad paratamatult parvlaeva Estonia lasti juurde, kuid parlamendikomisjonidel tuleb teemad üles võtta laiemalt, sest see on seotud meie tänase sisejulgeoleku tagamisega. Paraku tundub, et meie Riigikogu komisjonidel on oma ülesande täitmiseks liialt vähe instrumente.
Vaikimis- ja rääkimisvandest
Vannetega paistab tänapäeval olevat keeruline lugu mitte ainult Eestis, vaid ka teistes riikides. Rootsi erukindral Erik Rosander, kes juhtis Rootsi sõjaväeluuret MUSTi, paistab olevat hoopis suurema rääkimisvabadusega kui tavaline tuuker, kes saadeti parvlaeva Estonia merepõhja uurima. On asju, mida ta väga hästi mäletab, ja samas on asju, mida ta "lihtsalt ei mäleta".
Meie parlamendikomisjon tuvastas, et Eestis oli, kui mitte 1994. aastal, siis vähemalt aastatel 1991-1992, vene sõjaväe erivarustust või kõrgtehnoloogiat, mis pakkus mitme riigi luureteenistusele suurt huvi. Uurimiskomisjoni raportis leiame huvitava võrdlusinfo. Nn oma-võõras süsteem (Kremni 2), mille NSVL sõjavägi pidi uuendama pärast äpardust 1976, kui üks MIG 25 sattus koos uusima varustusega Jaapanisse. Selle süsteemi uuendamine olevat läinud NSVLile maksma 6 miljardit rubla. Kuid seda uuendatud süsteemi püüdsid lääne luureorganisatsioonid enda kätte saada Vene vägede lahkumisel Saksa DVst, selle tarvis oli luurele eraldatud vähemalt 5 miljardit USA dollarit.
Luure käsutusse andmiseks olid varutud suured rahasummad. Riigikogu uurimiskomisjoni raportist ei saa küll välja lugeda, et sellised summad oleksid liikunud Eestis leidunud sõjaväetehnika muretsemiseks, kuid vahendeid võis luureorganisatsioon omada (ka siinsete) ametnike äraostmiseks. Antud juhul ei räägi me üldsegi kuritegeliku maailma rahast, mis samuti "nende transiidi tagamiseks" turule paisati. Kaudsed jäävad paratamatult salakaubaveo algus- ja lõpp-punkti.
Eesti riik on sattunud ja satub ka tulevikus uue informatsiooni avanemisel keerulisse olukorda, kui riik ei suuda selgelt distantseeruda salakaubaveojuhtudest, mis on tehtud pelgalt kuritegelike rühmituste poolt. Riigil lasub suur vastutus nagunii, sest tema kasu tuses olid olemas struktuurid, kelle otsene ülesanne on salakaubaveo vastu võitlemine. Nagu raportist saab lugeda, on riigi esindajatele iseloomulik tuim vaikimine ja suuresti vaid kõige olnu eitamine. Samas see, et meie naabrite juures üha enam inimesi (nende hulgas väga kõrged riigisaladust omanud ametnikud) tunnistusi hakkavad andma, kahjustab kindlasti ka tulevikus meie riigi mainet nii siseriiklikult kui välismaal.
Parlamendi kodukord vajab täiendust
Riigikogu uurimiskomisjoni tööd tuleb kindlasti hinnata pädevaks, kuid küsimused jäävad. Eesti Vabariigi maine on kindlamalt kaitstud, kui ühiskonnas on painavaid teemasid vähem üleval. Kui kas või mõne mittesõbraliku riigi eriteenistuse poolt on loodud kahtlus, et mõned juhtivad poliitikud või kõrged ametiisikud võivad olla seotud kas kunagi tehtud tegude või tegematajätmistega, võimaldab see nende šantažeerimist
Demokraatlik riik ei vaja ainult vaikimisvandeid, vaid riigil peavad olema ka vahendid, misläbi rääkimisvanded peaksid tegema selle riigi võimu usutavaks.
Täna on Eesti Vabariigi Riigikogu uurimiskomisjonidel oma tööd suhteliselt raske teha. Kui me võrdleme Riigikogu kodukorra seadust ja seal antud uurimiskomisjoni õigusi näiteks Saksamaa Liitvabariigi parlamendi analoogsete institutsioonidega, siis me näeme, kuhu peaksid meie parlamendi komisjonide õigused laienema. Parlamendi uurimiskomisjoni menetlus toimub vastavalt kriminaalmenetluse reeglitele. Eesti Vabariik on oma seadustiku arendamisel palju üle võtnud Saksamaa kogemusest. Parlamendi uurimiskomisjon ei võta kunagi üle kohtute funktsioone, kuid teatud menetluse normid võiksid sarnased olla.
