Vaikne moeintelligent Marit Ilison
Eesti on loomingulisele inimesele töötamiseks hea paik. Tunnustus on lihtne tulema, lisaks turvatunne ja suhteline heaolu. Kui oled näiteks moekunstnik, ilma eriliste globaalsete ambitsioonideta, siis pole midagi, mis sunniks seda mõnusat elu seljataha jätma ja minema mõnda moepealinna end tõestama ja koha pärast võitlema.
Marit Ilison ei ole üks sellistest. Eesti moehuvilistele on Mariti nimi hästi tuttav, alates tema 18aastaselt tehtud Supernoova debüüdist. Pärast seda on Mariti moekarjäär kulgenud justkui jumaliku plaani järgi, iga aste on viinud järgmise, kõrgema tasemeni, iga etapp on olnud ettevalmistus järgmiseks edukalt sooritatud enese proovile panekule. Ei mingit ajaviitmist, kõrvalistele peibutustele järele andmist – on selge, et sellel noorel naisel on siht silme ees. Pärast kuldmedaliga keskkooli lõpetamist läks Marit õppima Kergetööstustehnikumi rõivaste konstrueerimist. Oma õpetajate üllatuseks organiseeris Marit endale praktikapaigaks Taani moelooja Camilla Staerki stuudio Londonis. Varem polnud tehnikumist keegi oma koolipraktika paika nii julgelt valinud.
Siis järgnes EKA moemagistrantuur, õppimine Taanis, praktikad kontseptuaalmoe pealinnas Antwerpenis Bruno Pietersi moemajas ja konstrueerimisateljees Trois Quarts. Vahepeal on tal valminud ka mitu kollektsiooni, viimast neist nägi Tallinna moenädalal.
Olen Mariti disaineriteed jälginud üsna lähedalt ja pean tunnistama, et see noor naine äratab minus uudishimu ja austust. Tõele au andes tekitab see väljastpoolt vaadates perfektne enesearenduse- ja arenguspiraal ka kõhedust: millistesse kõrgustesse see lõpuks kerib? Kuhu see tüdruk niimoodi välja jõuab?
On selge, et Marit ei ole mingi moebimbo, ta on mõtlev kunstnik, kelle iga kollektsiooni taga on kontseptsioon, taustauuringud, osa tema magistritööst oli süvauurimus kontseptuaalsetest moeloojatest, mis sisaldas analüüsi, põikas filosoofia, teaduse, esoteerika ja moeteooria valdkondadesse. Disainitalent ja kõrge intellekt on alati olnud plahvatusohtlik kombinatsioon – moeloojad nagu Martin Margiela, Rei Kawakubo, Miuccia Prada on kõik sellest kategooriast ning saanud pioneerideks ja teenäitajateks kogu moetööstusele.
Marit ütleb, et on alati kõike vaikselt, tasa ja targu teinud, ilma konkreetse suure sihita. Ta on lihtsalt igast hetkest viimast võtnud ja vaadanud, kuhu see viib – milliste uste ja valikuteni. Ta tunnistab, et nähes, kuidas väikesed disainerid oma brändi teevad – hambad ristis, kulutades tohutult ressurssi ja pumbates oma abilistest viimast –, on tal tekkinud küsimus – mis on kõige selle mõte? Ta usub, et 21. sajandi moetööstuses ja ka ühiskonnas üldiselt peab olema mingi uus ja parem tee, mis põhineb loojate omavahelisel koostööl, sünergial ja ehk isegi naturaalmajandusel.
Kõige olulisem Mariti jaoks on aga oma tööst rõõmu tundmine. Praegu teebki ta rõõmsalt oma kodulehekülge, eratellimusi ja muid projekte, pärast seda aga kes-teab-mida. Ma ei imesta, kui mõne kuu pärast kuulen, et Marit töötab jälle mõnes maailma tipp-moemajas, sest see tüdruk juba oma rajast kõrvale ei kaldu ja õppida on veel nii palju ja tõusta on veel ruumi... tähtedeni.
