Ka sellele kuulajatüübile oleks liiast väita, et Karl Petti album esindab kõike, mis mind 2018. aasta muusikas vaimustas. Muusika on õnneks alati ja ikka veel avaram kui mis tahes suurepärane kauamängiv. Küll aga on „Veemaal“ vaba paljust, mis mind sel ja veel mitmel selle sajandi aastal on üha enam häirima hakanud.