„Kas see ongi uus normaalsus, et inimesed vaatavad ühis­transpordis video­id ilma kõrvaklappideta ja kasutavad linnadevahelist bussisõitu tundidepikkusteks telefonisessioonideks?“ kirjutas kunstnik Marge Monko esmaspäeval Facebookis. Kas see just uus normaalsus on, aga ette tuleb seda küllaltki

Foto: Vallo Kruuser

sageli. Nii nagu on järjest rohkem neid, kes on igasuguse mürareostuse suhtes tundlikud, näib kasvavat ka nende hulk, kellel on teiste soovidest ja vajadustest paratamatult jagamisele kuuluvas ühisruumis sügavalt ükskõik, sest tähtis jutt tahab rääkimist, oluline video vaatamist, „Mina ka“ 87. korda kuulamist. „Jah, me õpime sellega elama, sest arvame, et nii on vaja, aga müra on ja jääb rahutusetekitajaks, mis alandab elukvaliteeti,“ kirjutab Norra maadeavastaja ja kirjanik Erling Kagge raamatus „Vaikus müraajastul. Rõõm end maailmast välja lülitada“.

Minul on see suvi vaikne olnud. Toimetuses on puhkuste aeg ja Areeni kolmeses toas töötan juba mitmendat nädalat ihuüksi. Uskuge või mitte, ka Tallinna kesklinnas, Narva maantee ääres, on võimalik istuda oma vaikses kabinetis ja kuulata kella tiksumist.

„Jah, me õpime sellega elama, sest arvame, et nii on vaja, aga müra on ja jääb rahutusetekitajaks, mis alandab elu­- kvaliteeti.“ Erling Kagge

Suve algul kolisin uude koju viiekorruselise maja viiendal korrusel. Oma naabreid ma peaaegu ei kuule. Seda, kui trepikojauks all kinni-lahti käib, ka mitte. Kuulen autosid, tuult, mis akna taga kasvava hiigelsuure pärnapuu oksi sasib, ja mere läheduse tõttu kajakaid. Vaid aeg-ajalt öösiti ja varahommikuti pressib avatud rõduuksest sisse mõni hoogsam venekeelne lause üle tänava asuvast pisikesest kollast värvi baarist (millel on täiesti vaimustav hoov ja kus lauldakse teinekord karaoket).

Tõin vanast kodust vana teleka ka kaasa, aga kuskile ma teda ühendanud ei ole, ja nii ta seisab magamistoas nurgas, veel lahtipakkimist ootavate kastide ja kompsude vahel, kogudes vaikselt tähelepanu oodates tolmu. Raadiot mul ei ole. Arvutit ka mitte (peale tahvelarvuti, mis eriti kõva häält teha ei suuda ja väljus tehasest juba aastaid tagasi, nii et tasane uunikum seegi). Nädalavahetusel olin vanematekodus Haapsalus, kus sain sel suvel esimest korda kuulata Vikerraadio soovisaadet (eriti meeldib mulle saates esitatud õnnitlusluule stiilis „ära noorust taga leina, tühi pits löö vastu seina“) ja olla lihtsate laulude kaudu oma rahvaga koos.

„Demokraatia laseb inimesel valida ühistunde ja üksilduse vahel, ise tead, kas jääd koju oma kirjatöö seltsi või lähed välja õllesummerile, kus saab joovastusse uinuda ja oma rahvaga koos renni kusta,“ kirjutas Kalev Kesküla miniatuuride kogus „Elu sumedusest“. Kui renni sisu ei valgu üle ääre ja ei hakka voolama teiste inimeste täiesti mõistlikele soovidele ja vajadustele, ka vajadusele vaikuse järele, võib parematel päevadel elu üsna sume olla.