Valge klaas Haapsalus

Klaasikunstnik Kati Kerstna sissevaade Haapsalu kunstielu tipp­sündmusesse, rahvusvahelisesse klaasinäitusesse.

Väljas on paremik samas toimunud rahvusvahelise süm­poo­siumi käigus valminud töödest, millest tulenevad ka väljapaneku teatav emotsionaalsus ja spontaansus – vähemalt asjaosaliste eneste jaoks.

Näitusele on koondatud hetked äs­ja­möödunud intensiivsest mängust tule ja kuuma klaasiga. Minu kui süm­poosiumil osalenu jaoks on see kuidagi kummastav, nagu üksikud kaadrid kiiresti jooksvast filmist või merevaiku kinni jäänud märgid kunagisest sagimisest. Ikka meenub osalejate hilisõhtune skandeerimine: “More! More! More!”, kui kellegi töö pärast pikka nikerdamist lõpuks ahju jahtuma sai, või üleüldine valmisolek igal hetkel ja ükskõik kelle töö valmimisel kaasa aidata – kas või ahjuukse avamisega. Nii peitubki paljudes töödes peale kunstniku-autori ja puhuja ka mitmete assistentide panus.

Oma osa näituse kujunemisel on nii kaugelt kohale tulnud, Eesti publikule tundmatutel autoritel, muuseumi miljööl kui valgel klaasil, mis oli vist küll kõigile osalejatele kui mitte täiesti uus, siis igal juhul harjumatu materjal, sundides otsima uusi võimalusi ja mõtlema pigem vormile ning dekoorile kui klaasi puhul tavapärasele sügavusele ja sisemisele optikale.

Kohati läbipaistvaga kombineeritud valge on eksponeeritud kõikvõimalikul kujul. Näha saab nii oma ala meistrite ülitäpse kui ka natuke vähem kogenute vähem meisterliku puhumise tulemusi (allakirjutanu ei saa siinkohal mainimata jätta oma töödes peituvat isiklikku hingeõhku), liivavalu, klaasimaali, installatsioone, jõulisemaid ja ülihapraid vorme, iroonilist ja dramaatilist lähenemist.

Klaasi ohtlik teravus ja ääretu haprus eksponeeruvad ilmekalt Sung-Hwan Hongi (Korea) arbuusikoorde installeeritud “Kiivris” ja Kairi Orgusaare kineetilistes “Hingedes”. Vabapuhumisele iseloomulikke kauneid vorme esitlevad Kai Saarepuu, Sofi Arshas, Eeva Käsper, Virve Kiil, Kairi Orgusaar, Sue Parry (Inglismaa) ja Cicy Ching (Hongkong). Natuke rohkem mängimist näeb Merle Kannuse eksperimentaalsetes vormides, Kai Koppeli vaasides, Virve Kiili amplites, Maret Sarapu helmestes ja soomlase Vesa Varrela objektides. Lachezar Dochev (Bulgaaria) lisas seelikumotiividele pitsimustri, vormipuhumist demonstreeris Barbala Gulbe (Läti) ja ekspressiiv-sensuaalset segu vormi- ning vabapuhumisest Renate Korinek (Austria).

Eriti lustakalt mõjub Erki Kan­nu­se “Valge asi Haapsalus” Robert Tan­nahilli (Kanada) traagiliste daamiteemaliste maskide kõrval. Lisaks veel prantslaste Nicolas Morini ja Catherine Sin­tési isikupäraselt lahendatud “Tricot Suspendu” (rippuv kudum), Cicy Chingi nüansirikas ookean “In Tears”, Remigius Kriukase (Leedu), Anda Munkevica (Läti) ja Sue Parry valamistehnikas tööd ning Merle Kannuse ehmatavad tegelased “Kevad. Suvi. Sügis. Talv”.

Oma osa näitusest on ka süm­poo­siumiväliselt valmis saanud töödel – Toomas Riisalu üliefektne “Siilid lähevad taevasse”, Liisi Junolaineni “Helmed”, Viivi-Ann Keerdo, Gunilla Lifvergren (Rootsi), Kaja ja Eero Vaikre lisavad oma annuse ettevalmistatust ja viimistletust sümpoosiumi spontaansele “otse-ahjust” väljapanekule.

Haapsalu “Valge Klaasi ­päevade” näitus Evald Okase muuseumis, kestab 14. augustini.