Valikuliselt loetud Uluots
Jüri Uluots. “Seaduse sünd”
Koostanud Hando Runnel. Kirjastus Ilmamaa. Tartu, 2004. 456lk.
Jüri Uluots ja tema tegevus jääb nähtavasti Eesti lähiajaloos üheks neist valdkondadest, mille tähendust ei saa vähemalt üheselt mõista. Sinimägede lahingute, Uluotsa jne ülivõrdelises tunnustamises on tunda lähenevate valimiste hõngu.. Vaatenurk, mille kohaselt Uluots suutis “alati langetada õigetel hetkedel õigeid ning otsuseid” (Mart Laar Jüri Uluots ja õiguslik järjepidevus, Areen/Ekspress. 31.01.2005) on tõsiselt vaieldav. Kaldun pigem arvama, et Uluots tegi aastail 1941-1944 Eesti tuleviku suhtes saatuslikke vigu.
Laulust sõnu välja ei visata….
Uluotsa hiljuti ilmunud valimiku võtmeteksti, 28. juulil 1941 Natsi-Saksa juhtidele koostatud memorandumit tsiteeritakse nii järjekindlalt “valikuliselt”, nii et ei jää kahtlust, et selle keskseid mõtteid on märgatud, aga neid püütakse mitte näha. Eesti riigi taastamine, iseseisvuse taastamine oli talle südamelähedane. Aga riigimehelik tarkus sai otsa…
Selgitades okupatsioonivõimudele vajadust moodustada uus Eesti valitsus “kontinuiteediprintsiibi” kohaselt lisab ta samas, et valitsus peab omama “Suur-Saksa täielikku usaldust” ja on “kooskõlas Saksa sõjapoliitiliste sihtidega” (lk. 388). Veel enam see “peab rajanema omariikluse ideele Euroopa poliitilise ja majandusliku uuskorralduse raamides” (lk. 387). Võib ehk mõista, et mingid “kratsfussid” Euroopa põrmu tallanud sõjardite rahustamiseks, nagu tänuavaldus “Saksa võidukale sõjaväele”, selle ülemjuhatajale, juhile ja riigikantslerile” (st Adolf Hitlerile) olid rituaalsed. Kuid Euroopa vallutamisega kehtestatud natsliku “uue korra” kiitmist võib mõista vaid kui strateegilist vale(arvestusliku) peajoont. Kui mitte arvata, et Uluots oli tõeline kvisling, siis lühinägelikumat/ettevaatamatumat poliitikat on raske ette kujutleda. (Enn Soosaar hindas Uluotsa-taoliste tegevuse kollaborantluseks, vt PL 1.dets. 2004). Nagu Pätski panustas Eesti presidendi esindaja ja võitluskaaslane seegi kord sakslaste võidule.
Sõjasulaseks möllimine
Maksab tähele panna, et memorandumis ei esitele Uluots end nö “peaministrina presidendi ülesannetes” nagu olukord seda eeldaks, et oma volitusi sellega suurendada. Ta esitleb end EV “viimase kodanliku valituse peaministrina”. Ju ta teab, et natsid tõelise iseseisvuse taastajatega nalja ei mõista. Mitte selleks ei alustanud Hitler sõda. Edasi väidab ta sõnasõnalt eesti rahva nimel (see on oluline, ta ei kõnele kui eraisik) järgmist. Eesti rahvas ”peab oma auasjaks ja kohuseks ka edaspidi rööbiti Saksa sõjaväega võidelda kommunistliku ohu lõplikuks hävitamiseks” (lk 386). Veel leiab ta, et tuleb “teostada mobilisatsiooni ulatuses, mille kohta tuleb sõlmida kokkulepe Saksa sõjaväejuhatusega”. See pole midagi vähemat kui enda kui sõjasulaseks pakkumine. Kinnitus, et relvi on eeslastele vaja “ühise võitluse edukaks lõpetamiseks” on siduv . Eesti vabastamine ja Eestist Venemaale küüditatute elude päästmine on kõigiti legitiimne soov. Kuid deklareerida huvide ühtsust on vähemalt ettevaatamatu. Neile kes armastavad Eestit Soomega võrrelda võiks meenutada kui palju poliitiliselt küpsemad olid põhjanaabrid. Nende kamraadlus Hitleri-Saksmaaga jättis nad sõjas üksi. Just see, et nad rõhutasid oma “erisõda” aitas säilitada iseseisvust.
Vene vallutus pole õigustatud!
Jüri Uluotsa viimased esinemised, mis keskenduvad just selle tõestamisele on traagilised. Eesti Vabariik oli end vähemalt sõnades kuulutanud neutraalseks. 1940 aastal pidi Venemaa agressiooniks argumente leiutama (Eesti ei suutnud Orzel’i põgenemist takistada!). Nüüd on neid küllaga. Eesti juhid andsid vähemalt heakskiidu tuhandete meeste saatmiseks “Idarindele” juba 1942-43 ja toetasid häälekalt üldmobilisatsioone. Uluots püüab asjata eitada, et mängis valele kaardile. “Rünnakud Eesti vastu idast ei ole põhjendatud ega õigustatud”. “Asjaolu, et sakslased praegu Eesti ruumis sõdivad Nõukogude vastu, ei õigusta ida rünnakuid Eesti vastu. ….”Nõukogude Liidul puudub alus Eesti ründamiseks”. /Ajaleht Uus Elu, 20. august 1944). See kõik on tühi retoorika. Just tema tegevus andis selleks küllaga alust. Nähtavasti oleks Eestile kõige kasulikum olnud kui Uluots oleks siirdunud varem eksiili ja alustanud Eestile toetuse leidmist. Kuid ta panustas Saksa relvade võidule. Kui õigustatud polnud ka võitluse subjektiivsed motiivid, rehkendas Uluots valesti. Kuid peamine – puudu jäi maailmavaatelisest selgusest hinnangus natsismile. Ilma truuduseta humanistlikele väärtustele ei saa olla suur austustvääriv poliitik. See oleks peamine sõnum ka tänasele poliitikale. Siin läksid Euroopa ja Eesti teed traagiliselt lahku. Stalini satraapide naasmist poleks saanud enam takistada, kuid nüüd oli selleks ka õigustus ja Stalin võis need Lääneliitlaste veenmiseks tõrjumatult käiku lasta.
Laulust ei sa sõnu välja visata, seda üritas 1944 asjata Uluots ja nüüd ka poliitik-ajaloolased . Muidugi oleks hea tunda uhkust sirgeseljaliste rahvajuhtide üle. Tõde maha vaikides ei saa ajaloost õppida ja ka mõista miks meid ei mõisteta.
Professor oli väga haige...
Enne sügistorme oleks põgenemine kindlasti ohutum olnud, arvab Sinimägede lahingute otstarbekuses kahtlev teenekas Rootsis elav Välis-Eesti poliitik ja Teataja ajakirjanik Aksel Mark.
Punaarmee jõudis 1944. aasta jaanuaris Narva jõeni, sellega siis uuesti Eesti territooriumile. Olin pidevalt lugenud sakslaste korraldusi Virumaa Teatajale, “millest ei tohi kirjutada”. Sellesse rubriiki kuulus ka teade, et “rinnet on õgvendatud Narva jõeni”. Nii oli pilt selge, et Eestit ootab uus N Liidu okupatsioon.
Mul oli tollal pidev “poliitiline kontakt” Eesti Vabariigi aegse Riigikogu esimehe Rudolf Pennoga. Penno oli just olnud Tallinnas ja jutul omavalitsuse juhi Hjalmar Mäe sekretäri Voldemar Tartuga, kes oli kinnitanud Mäe kindlat veendumust, et sakslased ei loovuta Eestit ja samuti, et mingit eestlaste mobilisatsiooni ei tule.
Juba järgmisel päeval oli Virumaa Teatajas teade, et Hjalmar Mäe kuulutab välja eestlaste mobilisatsiooni. Ei kulunud pikka aega, kui tuli Jüri Uluotsa raadiokõne, kus ta Mäe mobilisatsiooni soojalt toetas.
See lõi pildi meile Pennoga selgeks: sakslased kasutavad eestlasi oma taganemise kaitseks. Meie seisukoht oli nüüd selge: lahkuda Eestist. Rakveres ei olnud see sellal ülepääsmatu ülesanne. Soome laht oli jäävaba ja endiste piiritusvedajate paadid olid nüüd põgenike viimiseks olemas. Olen meie Eestist lahkumisest pikemalt kirjutanud Teatajas.
Soomes selgus, et meie pilt kodumaal oli rohkem kui õige. Kodumaal jäi nagu varju, et N Liidul olid liitlased USA ja Inglismaa. Soomes oli see selge.
Esialgu sai Eesti rinne hingetõmbeaega, kuna punavägi oli suuresti rakkes just Soome vastu. Pärast jaanipäeva rahunes olukord Soomes, tulid teated, et venelaste lisaväed paisatakse just Eesti vastu. (Huvitav on detail, et see info jõudis meieni Jaapani vastuluure kaudu Helsingis.) Pole uuritud, kui palju infot Eestist saksa vägede ja eestlaste hoiaku kohta, mis tuli soomlastele, läks heas usus inglastele – aga sealt ka Moskvasse, aga küllap seda siiski oli.
Punaarmee asus Eestit vallutama suve lõpul, äsjamobiliseeritud eestlased võitlesid Sinimägedes ja Peipsi rindel. Ka N Liidu vägedes suur osa 1941. aastal mobiliseeritud eestlasi, nende vägede varustus ja toetus USA ja Inglismaa poolt oli rikkalik. Hitler tuli võita!
Üldine on arvamus, et Sinimägede verised lahingud andsid aega eestlastele põgeneda. Enne sügistormist merd oleks see põgenemine kindlasti vähem ohtlik olnud. Aega anti muidugi sakslastele taganemist organiseerida. Oli ka eestlasi Soomes, kes läksid kodumaale appi, eriti vabatahtlikke, kes olid võidelnud Soome rinnetel “Eesti au ja Soome vabaduse” eest. Kohtasin Helsingis ka admiral Pitkat, ta oli juba vanadusest märgitud mees. Olgu lõpuks ühe Stockholmis olnud inglasest eesti sõbra küsimus Rudolf Pennole: “Mis sundis Jüri Uluotsa toetama Hjalmar Mäe mobilisatsiooni?” Ja Rudolf Penno vastus: “Professor on väga haige ja halvad sõbrad kasutavad teda ära.”
