Väljamõeldise ja tõe piiril
Spiooniromaanid on populaarsed olnud juba vähemasti sajandi – sellest ajast alates, mil Euroopa riikides tekkisid esimesed professionaalsed salateenistused –, kuid teoseid, mille keskmes on salakuulajad, luuramine, intriigid vaenuliku riigi tagalas või õukonnas, kirjutati ennegi.
Ühe varaseima näitena võib tuua ameeriklase James Fenimore Cooperi poolfiktiivse „Salakuulaja” (The Spy: A Tale of the Neutral Ground, 1821), mis räägib ameerika luuraja tegevusest iseseisvussõja-aegse New Yorgi osariigi metsades ja mägedes. Omal ajal ameerikaliku elutunnetuse sõnastamise katsena mõeldud romaan mõjub tänapäeval pigem sedasorti spiooniloona, mida võib nimetada ka „poistekaks“: omajagu naiivset mustvalget maailmapilti esindava seiklusjutuna. Uuemast ajast võib siia kõrvale panna Julian Semjonovi „Seitseteist kevadist hetke” (1969), mille põhjal vändati 1973. aastal kultuslikuks kujunenud 12osaline telesari. Võib-olla võiks samas reas nimetada ka Ian Flemingi James Bondi lugusid, kuid neisse kirjutas teemat tundev Briti admiraliteedi luureosakonna eruohvitser sisse liiga suure annuse irooniat nii spiooniromaani kui salateenistuse agendi kuju kohta.
Ent spiooniromaan on žanr, mida on võimalik siiras-õhevil seiklusjutu ja erootilisi vihjeid täis iroonilise põneviku kõrval lahendada ka kõrgkirjanduslikus võtmes. Olgu siinkohal nimetatud Alistair MacLeani teosed ja William Boydi „Üks inimsüda“ (2002, eesti k 2006), mis sisaldab ka Teise maailmasõja ajal Bahama saartel hargneva spiooniloo komponente, või Mika Waltari „Sinuhe”, kus samuti ei puudu luuremängud – Vana-Egiptuse kastmes.
Sedasorti raamatute populaarsuse põhjuseid pole just väga raske mõista. Põnevus, pinge, eksootika toidavad meis kõigis mingil määral leiduvat soovi, et maailm ei oleks päriselt siiski nii igav, nagu ta päevauudiseid vaadates paistab. Usutavasti on need põhjused piisavad, miks elada südame põksudes kaasa salapärastele toimetamistele, kust ei puudu ka glamuur – mis oleks üks James Bond ilma kaunite daamide ja lühtrisäras toimuvate ballideta ning mis oleks Stirlitz, kui ta ei riietuks šikilt Hugo Bossi „ülikonda”? Ka pakuvad paremad spioonilood kogu põnevuskirjandusele ühist intellektuaalset naudingut hästi korraldatud intriigidest, mille ettevalmistuse jälgimine, peened finessid ja keerukas ülesehitus võivad silmad ette anda ka parematele malepartiidele.
Samuti on spioonilugudega nii, et neil on – muidugi vaikival eeldusel, et lood on veenvalt kirja pandud – mõneti paremad võimalused olla usutavad kui raamatutel, mis räägivad asjadest, millega enamik meist arvab end kursis olevat. Teisisõnu: kui kirjanik kirjutab salakuulajate, luurajate ja diversantide maailmast, siis on selge, et enamik lugejatest ei tea sellest midagi. See on ka põhjus, miks Andrei Hvostov võis „Sillamäe passioonis” kirjeldada kuskil Venemaal kohatud vanahärrat, kes tõsimeeli uskus, et Nõukogude võidu taga Teises maailmasõjas oli Berliinis tegutsenud superagent Stirlitz!
Sellise usu taga on muidugi omakorda tegelikkus, mis, nagu teame, on alati veidram väljamõeldistest. Et see tegelikkus tõesti eksisteerib ja et riigid püüavad oma huve ellu viia hallil alal sõja ja rahu, seaduse ja seadusetuse vahel, seda teame aga asjaosaliste endi mälestustest. Olgu nendeks siis Teise maailmasõja ajal Ankaras tegutsenud albaanlasest sakslaste agendi Elias Bazna „Mina olin Cicero“ (1962, eesti k 1991), Lääne-Saksa välisluure Bundesnachrichtendienst asutaja Reinhard Gehleni mälestused või endise Nõukogude sõjaväeluure GRU töötaja Viktor Rezuni, kirjanikunimega Viktor Suvorovi ühtviisi nii vandenõuteooriatest kui ka faktidest pakatavad teosed – kõik nad heidavad veidi valgust sellele salapärasele maailmale.
Need üksikud ja peaaegu alati ametliku kinnituseta jäävad sissevaated muidu varjatud maailma annavad aga lisakütust järjekordsete spioonilugude autoritele, kes ikka keeravad pisut vinti üle, lisavad värvikaid üksikasju ja suudavad luua juba ei tea mitmendat korda tegelaskujusid, keda võib-olla päriselt pole, kuid kes võiksid väga vabalt ka olemas olla ja maailma saatust elegantselt kuskilt rambivalgusest väljas suunata.
Selliseid autoreid ei leidu mitte ainult välismaal. Ka Eesti kirjanikud on spioonilugude vallas kätt proovinud. Üks viljakamaid nende seas on kahtlemata Suurbritannias elanud Einar Sanden, kellel olid ka endal kokkupuuted sealse välisluureteenistusega ja kes kirjeldab mitmes oma 1960ndatest kuni oma surmani 2007. aastal ilmunud teoses lääneriikide ja Nõukogude salateenistuste omavahelisi mänge.
Kaks spiooniromaani pärineb ka laevakaptenist autori Lembit Uustulndi sulest – 1999. aastal ilmus romaanivõistlusel teise koha saanud „Kiikhobune Antverpenist” ja 2007 „Ruutuemanda sündroom”, alapealkirjaga „Rahvusvaheline spionaažilugu”.
Luuretegevust kui valdkonda, kus suurriikide kõrval on oma huvid ka väikestel ja väetitel, kirjeldab oma debüütromaanis „Valge kuningriik“ (2006) ajaloolane ja diplomaat Tiit Aleksejev. Raamatus kirjeldatava kohta ütleb teose kaanetekst delikaatselt, et romaani „tegelasteks on sõdurid ja saatkonnatöötajad, kes tegelevad kahepoolsete suhete arendamisega igasugusel tasandil”.
Arvestades, et maailma riikidel ei kao kuskile huvi saada teada ka üksteise varjatumaid eesmärke ja tegevusi, ei kao kuskile ka spioonilood. Pigem vastupidi – Tom Clancy või John le Carré müüvad mis mühiseb ning neile tekib ka pidevalt pealekasvu.
2004. aastal loodi rahvusvaheline põnevuskirjanduse liit (International Thriller Writers), mis annab juba kuuendat aastat mitmes eri kategoorias välja põnevuskirjanduse auhindu. Liigne on vist öelda, et nii selle kui ka müügiedu järgi nuhivad omakorda Hollywoodi produtsendid välja üha uusi, põnevaid ning ikka usutavuse ja uskumatuse piiril balansseerivaid spioonilugusid. Et panna meid siis küsima – kust jookseb tegelikkuse ja väljamõeldise piir, kas see maailm on ikka selline, nagu päevauudised ütlevad, või langetavad otsuseid šikilt riides härrad, kokteiliklaas ühes käes ja kaunis daam teisel käel, kasiinolaua ääres seistes?
