Valter Ojakäär. Foto: Rene Suurkaev

Helilooja Valter Ojakäär (väikesel pildil) võtab oma Merivälja kodus laua taga istudes kätte Jaak Joala äsja ilmunud CD-plaadi „Suveöö“ ja vaatab seda läbi suurendusklaasi. Silmad pole enam need, aga kõrvade peale vanus ei hakka. Paneme plaadi masinasse. CDsid härra Valter muidu eriti ei kuula. Vanameister on ikka rohkem vinüülimees ja neid on tal kapid ja riiulid tihedalt täis.

Sõitsin Meriväljale sellise plaaniga, et kuulame koos plaati ja räägime igast laulust natuke. Aga sellest ei tule midagi välja. Härra Valteril on lihtsalt nii palju mõtteid ja mälestusi, et neid katkestada oleks kurjast. Aga algame siiski esimesest laulust, Arne Oidi „Suveööst“.

„See on väga ilus laul ja ilusasti lauldud, Joala esimene hitt Eesti mastaabis. Joala klassikaline avaldus oli, kui ta mulle otse näkku ütles, et Eesti kõige parem helilooja on Toivo Kurmet (Toivo Kurmet (1949–2003), helilooja ja muusik, emigreerus 1979. a Rootsi, naasis Eestisse 1990 – P. H.). Ja mina ei teadnud üldse, kes see Toivo Kurmet on! Mina teadsin Kurmeti isa, kes oli väga hea klaverimeister ja klaverihäälestaja. Tema aitas meil seda klaverit osta, mis meil praegu kodus on.“ (Härra Valter pöörab kõrvaltoa poole, kus keset ruumi seisab klaver ja akna all kirjutuslaud. Seinad kaetud riiulitega, kus on plaadid ja raamatud. Laua taga istub Valteri poeg Jaak Ojakäär, endine kõva raadiomees. Aeg-ajalt lülitub Jaak teisest toast meie vestlusse.)

Valter Ojakäär: „Ma hakkasin eile mõtlema selle Joala muusikast lahkumise peale. Ja ma arvan, et ma saan temast aru. Ta oli jõudnud punkti, kust enam edasiminekut ei olnud. Kõik väga ilus, laulud väga hästi tehtud, aga kui küsida, mis edasi, siis ta ei leidnud vastust. Ja see sundis teda lõpetama. Sest tal oli hoopis teistmoodi karakter kui näiteks Tõnis Mäel või Ivo Linnal. Need võtsid elu palju kergemalt, aga tema võttis kõike väga sügavalt. Repertuaari valikust on ka seda näha, tal ei ole niisuguseid isamaalikke laule nagu Tõnis Mäel või „Apelsini“-maitselisi nagu Ivo Linnal. Kui nad kolmekesi koos esinesid, siis oli laval tegelikult kolm absoluutselt erinevat isiksust ja see on minu arust väga hea. Igal neist olid omad austajad ja ma ei usu, et nad oleksid üksteisega võistelnud. Igaühel oli oma nišš, kus nad said teostada seda, mis neile tundus sel hetkel ja ajal kõige tähtsam. Aga kaks meest elavad siiamaani ja tegutsevad...“ (Plaadimängijast kõlab Uno Naissoo laul „Mu kodu“.)

Kas „Mu kodu“ oligi algusest peale peidetud isamaalise sõnumiga laul, mis Nõukogude võimus viha tekitas, või kukkus see lihtsalt nii välja?

Eks ta muidugi oli nimme niimoodi tehtud. See juhtus Eesti raadio lauluvõistlusel „Tippmeloodia“. Kunagi rääkis Jüri Roomere, kes töötas raadios ja korraldas neid „Tippmeloodiaid“ ja saateid, et seal olid kuulajad need, kes määrasid, mis kohale laul tuli. Ja see laul tuli röögatult esimeseks. Aga siis saabus korraldus, et see laul ei tohi olla esimene, sest see on kodanlik propaganda ja siis pandi esikohale teiseks tulnud laul ja „Mu kodu“ paigutati tahapoole… See oli Uno Naissoole kole löök. Ta elas seda väga sügavalt üle. (Mängima hakkab „Na-na-naa, head teed“.)

Kas Joala oli poplaulja, estraadilaulja või lihtsalt laulja?

Vaat siin on kaks aspekti. Üks on see, mida ta ise laulmiseks valis ja mis talle oli südamelähedane, aga mõned lookesed määriti talle kaela. Võis olla ka nii, et kui Kustas Kikerpuu nimi siin plaadil figureerib (tegelikult sellel plaadil ühtegi Kustas Kikerpuu laulu ei ole, kuid mitmel laulul on Kikerpuu tehtud sõnad – P. H.), siis tema oli mees, kes tegi telesaadet „Horoskoop“…

Televisioonis esinemine avas juba tol ajal uksed kuulsusele…

Eesti Televisiooni režissöör Astrid Lepa pakkus talle ka minu laule selleks, et teda üldse televisiooni saada. Seal oli jälle rida probleeme – küll olid juuksed liiga pikad, küll oli teine või kolmas põhjus, miks Joalat ei saa televisioonis kasutada – et tal on kõik välismaa laulud ja kui on Eesti oma, siis Toivo Kurmetilt, aga kes seda Kurmetit ikka teadis… ja Kurmet läks Rootsi ka ära. Oli terve rida probleeme, millega tuli võidelda, enne kui Joala üldse võis televisiooni peale mõelda. (Plaadil algab „Suvi“.)

Selleks, et Joalat täiesti legaalselt televisioonis tutvustada ja talle n-ö stuudio uks lahti teha, et palun astuge sisse ja tehke ära mõned lookesed, siis otsiti minu „surematust“ loomingust mõningaid asju, mille ma olin kunagi kirjutanud üldse mitte Joala peale mõeldes. Nojaa, üks laul, mida ta ilmselt sunniti laulma (plaadil taustaks „Ära lahku“), oli „Kevadine sõdurilaul“. Joala oli just kaks aastat olnud sõjaväes ja tuli sealt 1969. aastal tagasi. Siis sai teda kohe kasutama hakata – jumal hoidku, näed, tore eesti poiss, käis Nõukogude armees ja reklaam missugune! Ja siis oli seal paar minu lugu veel, no minu „Ranna kolhoosist“ ta tegi uue variandi (see Valter Ojakääru superhitt on hoopis paremini tuntud pealkirja all „Seda paati pole tehtud linnuluust“ – P. H.), Jaan Kuman tegi sellele moodsama seade. Neid laule pandi Joala laulma selleks, et televisioonis oleks võimalik paar korda esineda ja siis ütelda, et näed, see Jaak Joala on meil esinenud televisioonis ja pole viga, rahvale meeldib. Ühesõnaga oli see niisugune omamoodi petukäik... (Selle jutu taustal laulab Joala plaadilt slaavilikku laulu „Hell ei püsi iseendast arm“.)

Jaaguga on nii, et mul on mälestus tema algusest ja lõpust. Algusest see, kui ta sõjaväest välja tuli, siis Heliloojate Liit soovitas korraldada autorikontserte. Tegid Boris Kõrver, Gennadi Podelski, Uno Naissoo ja mina ka. Mul oli selleks instrumentaalansambel Raivo Tammiku juhatusel, kus oli neli meest ja lauljad Jaak Joala, Marje Aare, Tiiu ­Varik ja Marju Kuut. Üks kontsert oli Saaremaal Sõmeral. Juhtus niisugune asi, et (taustaks kõlab plaadilt „Hällilaul“) terve trupp oli juba lennukiga Kuressaarde ja sealt bussiga Sõmerale viidud, umbes 20 kilomeetrit Kuressaarest eemal, aga Joalat ei olnud. Ja muidugi jõuti juba Joalat sõimata, et ei tea, mis tal vahele tuli, et ta ei tulnud, hakati juba varustust lahti pakkima ja esinemiseks valmistuma, kui korraga astus Joala sisse. Selgus, et midagi tal juhtus, aga kuidagi ta sai Kuressaarde, ma ei tea, mis nõksuga, ja ta oli võtnud Kuressaarest takso ja sõitis taksoga sinna Sõmerale oma raha eest. Ja siis tekkis mul lugupidamine selle inimese vastu – et ta teeb ükskõik mis võimalik, et sõna pidada. Ta tõesti oli sõnapidaja tüüp.

Teine mälestus on ajast, kui ta oli laulmise juba lõpetanud. Ükskord vana raadiomaja teise korruse koridoris tuli Joala mulle vastu ja ütles: „Kuule, kui sul on natuke aega, siis tule kuula foonikas, ma tegin ühest sinu loost seade Jaanika Sillamaale.“ See oli „Olematu laul“ (sõnad Leelo Tungal), mida originaalis laulis Helgi Sallo ja mida keegi ei julgenud puudutada. Praegu on sellest vist juba kümme varianti tehtud. Oli näha, et Joala on väga uhke oma töö üle, ta oli laulu uuesti harmoniseerinud ja täiesti uue seade teinud ja jälgis ka seda, kuidas seda esitatakse. Selle koha pealt ma ütlen Joalale aitäh! Ta leidis laulule absoluutselt uue, traagilise lähenemise. Kui praegu minu käest küsida, mis on kõige parem esitus, siis see, mis Joala tegi Sillamaaga. Pärast seda hakkasid väga paljud seda laulu laulma ja tegid omamoodi, aga Joala variandiga ei suuda ükski võistelda.

HEA POISS: Jaak Joala käis juba lapsena koos muusikateadlasest emaga klassikalise muusika kontsertidel. Tänu sellele teadis ta muusikast võrreldamatult rohkem kui tema eakaaslased-lavakonkurendid. Foto: Jaan Rõõmus

Mis on Joala pärandus Eesti muusikas?

Minu laulud lihtsalt lubasid praotada ust televisioonistuudiosse ja sellega see kõik piirdus. Neid laule ma ise ei hinda kõrgelt, tema ei hinnanud kõrgelt, aga ta tegi tõesti kuulekalt need ära. Võib-olla kümme aastat hiljem ta oleks öelnud, et mine õige kuu peale, ma ei hakka neid laule laulma...

Aga vaata, ta oli ju oma ema laps! Tema ema oli muusikateadlane Helgi ­Ridamäe. Ta vedas Jaaku kontsertidele ja pani oma sülle istuma. Tänu sellele teadis Jaak Joala muusikast palju rohkem kui tema eakaaslased ja konkurendid. Ta oli muusikalises mõttes arenenum, ta oli kuulnud rohkem erinevat muusikat ja tänu sellele tekkisid tal oma kriteeriumid ühe või teise asja kohta – kuidas midagi tuleb teha – ja sellest tekkisid teatud veendumused. Ma usun, et kõik algab lapsepõlvest ja tänu sellele, et ta kasvas just niisuguses perekonnas, kus ei kuulatud ainult seda tümpsu, vaid esmajoones just klassikalist muusikat. Jaak ei saanud sellest kõrvale jääda, ta oli siis veel murust madalam, kui ta hakkas kuulama Beethovenit ja keda iganes. Ja no muidugi ei olnud Joalal mõtet konservatooriumi minna... (Plaadimängijas lõppes plaadi viimane laul „Käies öös“.)

Mis tegi Joala eriliseks?

Kui mõelda kõigi meie lauljate peale, võtame Priit Pihlap või Kalmer Tennosaar, siis igaühel on oma võlu, mis neid publikule lähendas. Ja Jaagul oli kahtlemata samuti tugev külgetõmbejõud. Ärme räägime nüüd sellest, et ta oli ju ilus... Kui paljud oleksid soovinud niisugust välimust endale lauljana, kui Jaak Joalal oli. Kes meil televisioonis silmapaistvalt nägusad olid – Kalmer Tennosaar oli, Helgi Sallo oli. Aga Tõnis Mägi ei olnud niisugune, tema köitis oma karakteri ja sellise jõulisusega, mida Jaak Joalal absoluutselt ei olnud. Tal oli jõudu küll, aga see oli kuskil tema sees, mingiks liikumapanevaks jõuks tema enda jaoks. Aga ta ei toonud seda kunagi välja ega mänginud selle peale.

Mis olid Jaagu trumbid?

Tema trump oli minu arust see, et ta oli kõigile arusaadav. Ta oli sümpaatne, ja kui me nüüd räägime, et ta oli lõpuks omaette, siis oli see ikka päris elu lõpus, kui teda miski ei huvitanud. Aga kui ta oli tõusul, siis oli ta ikka üks kõige sümpaatsemaid lauljad meil üldse. Ma võrdlen teda natukene Kalmer Tennosaarega, sest Tennosaar oli ka niisugune hea poiss. Ja tegelikult Jaak Joala oli ka hea poiss. Ta oli oma emale hea poeg, ma ei tea, kuidas tal nende abieludega oli, see on iga inimese isiklik elu ja sinna piiluda ei ole vajalik. Teda natuke solvas ka see, et mitte midagi ei tohtinud tal jääda oma teada, vaid ajakirjandus ja meedia nõudsid, et lao nüüd kõik välja. Joala ei olnud seda tüüpi, et oleks kõik välja ladunud, tema jättis midagi ikka oma jaoks ka.