Hetkel toimuvatel taliolümpiamängudel osalevad Eesti sportlased saavad erilises koguses naeruvääristamissahmakaid kaela. Tulemused pole kõige paremad, kõrgemate kohtade peale neil asja pole – ja siis itsitatakse. Tõsi muidugi on, et nende hulgas on ja on alati olnud võimekaid koomikuid (ühel läksid valed saapad jalga; teine unustas uisud kinni kruvida; üks laskesuusataja unustas padrunid püssi panna), aga mulle on hakanud see pidev hagu andmine koolikiusamisena tunduma. Narritakse, et pole piisavalt andekad, piisavalt tugevad, piisavalt kõvad kujud. Naerdakse mürinal, et kõht läks lahti.

Nagu Ameerika kolledžifilmides, kus on ilusad, andekad, tugevad, jõukad ja pruutidega poisid ja siis umbes kolm luuserit, kellel teiste ees pükse maha tõmmatakse ja mune pähe visatakse.

Nagu Ameerika kolledžifilmides, kus on ilusad, andekad, tugevad, jõukad ja pruutidega poisid ja siis umbes kolm luuserit, kellel teiste ees pükse maha tõmmatakse ja mune pähe visatakse.

Ega mina ei tea, kust see naermise piir läheb. Ega seda polegi võimalik paika panna. Tunde küsimus, igaühel isiklik. Ja ka eneseiroonia ja terav kriitika on vajalik, aga no ma ei tea... Kas on tõesti vaja nii palju meie olümpiasportlaste üle lõõpida? Las suusatavad. Tegelikult nad ju ei olegi muud soovinud, kui rahus suusatada. Halba mitte kellelegi. Suusatada lihtsalt.

Meil aga valitseb edukultus. Andrusansipliku saavutusühiskonna mentaliteet. Peab tingimata võitma. Vähemalt medalikonkurentsis olema või esikümnesse jõudma. Muidu pole eestlane rahul. Justkui nendel sportlastel, kes jäävad neljakümne teiseks, polekski mingit mõtet. Justkui nad oleks alaväärsed. Aga keegi peab ju alati neljakümne teiseks jääma. Kas siis nende kõigi üle naerdakse üle maailma? Möhöhöhöö, lasid kokal suuski määrida või?

Sooritus ­vabariigi lipu all on meile nii oluline, et ühele ­artistile, kes Eurovisioni võistlusel viimaseks jäi, anti kaupluse ees vastu hambaid. Kui on pisikenegi tunne, et võistleja on lennutatud kaugele maale sinu raha eest – maksumaksja raha!!! –, siis pole mitte ainult õigus nõuda võitu, vaid võit olgu ka lauale toodud.

Võib-olla on see muidugi kunstirahva – kui eeldada, et sportlasi mõnitavad peamiselt kultuuriinimesed, aga see vist pole päris nii – kättemaksumaiguga vastureaktsioon sellele, et vähem populaarset ja vähem arusaadavat loomet on aastakümneid purkisittumiseks nimetatud. Nüüd teevad sportlased, kellega tuleb ministeeriumi ja rahastamist jagada, midagi arusaamatut – kügelevad lumes, „teevad oma tulemuse ära“, anname tuld.

Äkki on nii? Ega ma, jällegi, kindel ei ole. Aga mul on meie sportlastest natuke kahju juba ja rohkem võiks olla suhtumist: las suusatavad!