("Võluflööt", 2. vaatus, 30. stseen, preestrite lõpukoor)

Austria geniaalse, kõiki helikunsti žanre võrdväärselt valitsenud helilooja (vene muusiku Anton Rubinšteini (1829-1894) tabava kujundliku märkuse järgi "päike muusikas") Wolfgang Amadeus Mozarti (1756-1791) 1791. aastal Viinis esmaetendatud, tulevase saksa rahvusooperi kauget ettekuulutajat Singspiel "Die Zauberflötet" ("Võluflööt") on maestro teostest kõige enam analüüsitud. Paljuski õigustatult nimetatakse seda tihti vabamüürlikuks ooperiks, sest seal esineb hulgaliselt massoonlikke sümboleid. Need tuletati sageli (kuid mitte alati) muinas-egiptuse sakraalsest pärimusest.

"Vabade ehitusmeistrite" ülimalt omapärane, eriliste initsiatsiooniriitustega müsteriaalne ersatsreligioon on täis spekulatiivseid usulis-kõlbelisi visioone (esimene suurloož asutati 1717. aastal Londonis). Ka meil Tallinnas tegutses 18.-19. sajandi vahetusel egiptuse jumalanna Isise nimeline loož, kes subordinatsiooniliselt allus Sankt-Peterburgi Osirise-emaloožile. Tutvudes Eesti Ajaloomuuseumi arhiivis olevate salaühingu koosolekute protokollidega, märkasin, et mõned neist on illustreeritud stiliseeritud püramiide kujutavate joonistustega. Koosviibimistel osales tihti ka Raeapteegi omanik ning kuulus muinsuste koguja (kaasa arvatud egiptuse omad), Johann Burchart VIII (1776-1838).

18. sajandi massoonide liikumises oli iidse püramiididemaa fastsinatsioonil eriline osa, mille üks säravamaid ilminguid ongi "Võluflööt". Siin sünteesitakse hellenismilt vahendatud müstiline Egiptuse-imago kaasaegsete salaühingute praktikaga, mille tulemusel sünnib midagi "vabamüürliku pühitsemisrituaali" taolist. Kohaliku looži liikmetele oli see muidugi täiesti selge. Teatridirektor, näitleja ja kirjanik Johann Emanuel Schikaneder (1748-1812), kes andis ooperi libretole viimase lihvi, tutvus Mozartiga Viini loožis "Zur neugekrönten Hoffnung". Loožile komponeeris helilooja terve rea teoseid.

1784. aastal võeti muusik vastu "Zur Wohltätigkeiti" liikmeks, järgmisel aastal pühitseti ta õpipoisist selliks. Pärast ühenduse laialisaatmist keiser Joseph II ( ainuvalitseja 1780-1790) käsul (vabamüürlasi ja eriti neile ideeliselt kohati väga lähedal seisvaid poliitiliselt veelgi radikaalsemaid illuminaate kahtlustati õigustatult ilmalike ja vaimulike võimude vastases salajases õõnestustegevuses) astus Mozart looži "Zur neugekrönten Hoffnung" vennaskonda. Muide, valgustatud monarh oli samuti massoon, kuid salaliitude tegevuse aktiivsus hakkas juba ületama riiklike struktuuride taluvuse lävet. Pealegi saatis Vatikan Euroopa riigipeadele korduvalt hoiatavaid märgukirju.

Muinasaja müsteeriumid ja salaliidud (näiteks orfikud) said "vabadele müüriladujatele-templiehitajatele" eeskujuks, nende tõlgenduses omandasid Vana-Egiptuse kultusfenomenid sageli tahtmatult karikatuurse vormi, millesse ometigi suhtuti täie tõsidusega. Egüptoloogia kui teadus tekkis märksa hiljem, kui 1822 prantsuse orientalist Jean-François Champollion (1790-1832) dešifreeris egiptuse hieroglüüfid. Lisaks vaadel di Egiptust neoplatoonilise ja hermeetilise traditsiooni kodumaana, mis alates renessansist mõjutas tugevalt paljusid haritud eurooplaste arusaamu sellest tsivilisatsioonist. Antiikautoreid, kes midagi teavad egiptuse religioossete riituste kohta, tsiteeritakse usinalt. Autoriteetsemateks allikateks on Sitsiilia Diodoros, Plutarchos, Jamblichos, Porphyrios, Eusebios, Macribius, Aleksandria Clemens ning Apuleius.

Uusaegsetest esoteerilistest liikumistest mõjutasid massoonide Egiptuse-kujutelma kõige enam roosiristlased. Rõhutatult "Egiptuse vabamüürluse" - koos sinna juurde kuuluva nn Memphise riitusega - asutajaks loetakse vaieldavat krahvitiitlit omanud, rahvusvaheliselt tunnustatud avantüristi, šarlatani ja "suurkophtat" (= ordu suurmeistrit, teisisõnu "suurkopti") senjoor Cagliostrot. (tema tegelik nimi oli Giuseppe Balsamo, pärit Palermost, elas aastail 1743-1795.) 1791. aastal mõistis Püha Inkvisitsioon ta "egiptuse massoonluses" süüdistatuna Roomas surma, kuid paavst Pius VI (pontifikaat 1775-1799) omas piiritus kristlikus armulikkuses muutis otsuse eluaegseks vangistuseks.

1795 suri "krahv" Cagliostrio Urbino linna lähedal asuvas San Leo vanglas. Surm tabas teda ainult mõni päev enne revolutsioonilise Prantsusmaa vägede sisenemist linna, kes oleksid juba türanniavastasest printsiibist tulenevalt vabastanud kõik poliitvangid. Seoses Napoléoni Egiptuse sõjalis-teadusliku ekspeditsiooniga 1798-1801 tekkis isegi legend tema ja ta kindrali
J.-B. Kléberi pühitsemisest 1798. aasta augustis Cheopsi püramiidis Memphise riitusesse.

Kuid isegi ilma Cagliostrota oli Egiptusel massoonide vaimumaailmas tähtis koht. Selles suhtes sai põhjapanevaks geoloogi ja mineraloogi Ignaz von Borni (1742-1791) 1784. aastal avaldatud artikkel "Ueber die Mysterien der Aegyptier" endaasutatud Journal für Freymaureris. Viinis juhtis ta looži "Zur wahren Eintracht" ning tõusis sisuliselt kõikide sealsete vabamüürlaste peaks (Mozart ise viibis külalisena sageli organisatsiooni koosolekutel; osa ajaloolaste arvates pühitseti helilooja ka sellesse salaühendusse täisliikmeks). Just von Borni on kujutatud "Võluflöödi" ülempreester Sarastros. Üks ülimalt tähendusrikas seik: nii Schikaneder kui ka von Born olid illuminaadid, kusjuures viimane oli tuntud katoliikluse leppimatu vaenlasena.

Palju on arutletud Mozarti-Schikanederi inspiratsiooniallikate üle. Antiikautorite kõrval (Diodoros, Plutarchos, Apuleius) mängisid olulist rolli jesuiidist saksa õpetlase Athanasius Kircheri (1602-1680) ja tema rahvuskaaslase, filoloogiaprofessori Paul Jablonski (1693-1757) ning klassikaliste keelte professori, abee Jean Terrassoni (1670-1750) teosed.

Kircheri ja Jablonski kujul on tegemist teoloogiliste ja filoloogiliste traktaatide autoritega, Terrasson muutus aga oma anonüümselt avaldatud müstilis-egüptiseeriva romaaniga "Séthos - Histoire ou vie tirée des monuments anecdotes de l'ancienne égypte" (Pariis, 1731) Õhtumaa haritud publiku seas vägagi tuntuks. Prantsuse õpetlane fabuleeris põneva süžee peamiselt omatõlgitud kreekakeelse Diodorose "Ajaloolise raamatukogu" põhjal (kasutades täiendavalt eelkõige Apuleiuse "Metamarfoose", tuntud ka "Kuldeesli" nimetuse all). Teos pajatab fantaasiaküllaselt surelikest parima muusiku Orpheuse juhatamisest egiptuse müsteeriumidesse. Osa kultuuriloolaste meelest sai Öökuninganna prototüübiks "Séthose" kuri kuninganna Daluca.

Kuid kindlasti oli tähtsal kohal ka muinas-egiptuse jumalanna Isise tähenduse mõtestamine (tõsi küll, hilisemate, mitte päris adekvaatsete, hellenistlike ja roomaegsete allikate vahendusel). Hellenistlikus oikumeenis ja Rooma kultuuriruumis kultiveeritud Isise-Osirise kultusel oli tegelikult suhteliselt vähe ühist tegelike vanaegiptuse arhetüüpidega. Paralleelid teiste tolleaegsete müsteeriumidega, näiteks orfikute, eleusise ning bakhantidega, on arvukamad.

Egiptlaste teispoolsuse ettekujutustele seisis ehk kõige lähemal traakia päritolu rahvalik müstiline orfikute liikumine, kus teati isegi egiptlaste "Surnuteraamatu" põhjal kompileeritud surmajärgset "Pääsu läbi surma". Mõnikord pakutakse Öökuninganna eeskujuks lausa reaalselt elanud võimukandjat - keisrinna Maria Theresiat (1740-1780), mis ei pruugi olla sugugi ilmvõimatu. Isiklikult näen Öökuningannat eespool nimetatud kolme võimaliku prototüübi sünteesina.

Libreto kaasallikana saab vaadelda Tobias Philipp von Gebleri (1726-1786) 1773. aastal loodud draamat "Kuningas Thamos". Just talle võlgneb "Võluflööt" oma tervikvormi ning mõned olulisemad lavamängu detailid. Juba 1780 komponeeris Mozart "Thamosele" spetsiaalse "Zwischentaktsmusiki". Kuninga nimest tuleneb aga otseselt ooperi ühe tähtsama tegelase - Tamino nimekuju. Teebas resideerunud kogu Egiptimaa kuninga Thamose nimi on omakorda seostatav Platoni (427-348 eKr) dialoogis "Phaidros" mainitud alfabeetilise kirja, matemaatika, astronoomia, lauamängu ning täringute leiutaja jumal Theutiga (s.t vanaegiptuse maagia ja kirjakunsti jumal Thot).

Kahtlevale valitsejale hindamiseks esitaski Theut oma intellektuaalsed leiutised. Tõlgendades vastavat kirjakohta platonismi vaimus, käsitleb itaalia hilisrenessansi vabamõtleja-filosoof Giordano Bruno (1548-1600) Theuti innovaatilise, seniseid tagurlikke autoriteete (vaarao Thamost) põrmustava isiksusena. Märtrisurma (selle eest on katoliku kirik sajandeid hiljem ametlikult vabandanud) mõistetud Bruno teosed leidsid endale Euroopa haritlaste seas üsna palju lugejaid.

Oma egiptuse müsteeriumide teemalises kirjutises seostab Ignaz von Born ühemõtteliselt-meelevaldselt kunagist preestrite pühitsemise traditsiooni (mida ta tegelikult ei tundnud) vabamüürlaste initsiatsiooni praktikaga. Tema isikliku nägemuse, nagu ka massoonliku ideoloogia mõju on ooperis selgelt tajutav. Näiteks kivitöötlust sümboliseeriv haamrikeste imeilus mäng uvertüüris, sakraalarvu 3 esinemine erinevates sümbolikombinatsioonides, kolm müstilist katset, mida peavad läbima Tamino, Pamina ning Papageno, jne.

"Võluflöödi" sündmustiku kõrghetk saabub Egiptuse printsi Tamino ja tema kallima, Öökuninganna tütre Pamina pühitsemisel Isise ning Osirise müsteeriumidesse, mida ülempreester Sarastro juhitav ordu oli kõiki surmaohte trotsides tallel hoidnud. Huvitav persoon on armunute abimees linnupüüdja Papageno, kes juba oma ameti tõttu ei olnud ühiskonna päris täieõiguslik liige. Ta sobib tegevustikku igati - kas või juba seepärast, et Egiptuses kestab linnupüüdmise oskus juba hulk aastatuhandeid. Tema osa esmaesitajaks oli libreto autor Schikaneder ise.

Mitmete Mozarti loomingu uurijate hüpoteeside kohaselt on helilooja Sarastro teenistuses oleva Monostatose-nimelise mauri isikus kujutanud varjatult oma ametialast võistlejat
Antonio Salierit (1750-1825) ennast! Tegevuse käigus üritab salakaval mooramaamees Paminat võrgutada. Õnneks - edutult. Iidsele egiptuse kultuuriarhetüübile vastab valguse (= headuse) ja pimeduse (= kurjuse) printsiibi vastandamine ooperis.

Nüüd esitagem põhimõtteline erinevus egiptuse ja kreeka-hellenistlike müsteeriumide vahel. Egiptuses on osiriaanliku matuseriituse protagonistiks mumifitseeritud surnu, kellele kuulub pärast personaalse teispoolse kohtu edukat läbimist igavene elu teispoolsuses. Kreekas ja hellenistlikus oikumeenis esineb müsteeriumide peategelasena aga elav isik, kes esoteeriliste rituaalide kaudu ületab surma juba siinpoolsuses.

Ooperi varasemates, 18. ja 19. sajandi vahetuse lavakujundustes prevaleerib baroklikult ülevohav orientaalne stiil, mis meenutab pigem midagi türklaslikku. Selle põhjus peitub tõelise vana-egiptuse kõrgkultuuri väheses tundmises tol ajal. Alles Karl Friedrich Schinkeli (1781-1841) 1815. aastal tehtud lavakujundustes ilmuvad autentsemad, võimsat-ülevat egiptuse arhitektoonikat üsna tõetruult matkivad kulissid. See traditsioon kestab üldiselt tänaseni.

P. S. Wolfgang Amadeus Mozarti surma asjaolude üle on mitmeti spekuleeritud. Üks suhteliselt hiljutistest versioonidest ühendab kadeda Salieri ning salaliidu sümbolite avamise pärast raevunud massoonide kättemaksu võimalikud motiivid. Kuid see on siiski ainult oletus.