Tartu Kunstimuuseumis, avatud kuni  24. septembrini. 


Kas teise kunstniku teosega tohib ümber käia nagu installatsioonimaterjaliga ja kui kõrgelt, kaugelt ja alt võib skulptuuri näidata, vaidlesin talvel ägedalt KUMU ekspositsioonis skulptor Ahti Seppetiga. Mulle see skulptuure täis sein meeldis. Nüüd pakub muuseumi skulptuurikogu hoidja-kuraator Ahti Seppet Tartu Kunstimuuseumi esimesel korrusel välja oma (klassikalise) vaate skulptuuri eksponeerimisele, näidates seal kunstikoolis Pallas õppinute skulptuure.

Pallase lõpetas kokku 18 skulptorit, kuigi skulptuuriateljees kogemusi omandanuid oli veidi rohkem. Näitusel on 14 lõpetajat, 8 õppinut ja 2 õpetajat, kokku 46 tööga. Vähemalt ühte tööd, Anton Starkopfi "Lotti" (1929, värvitud betoon), näeb esimest korda 60 aasta järel. Ilmselt pole olnud võimalust näha ka Maire Männiku või Ernst Jõesaare Prantsusmaal ja Rootsis tehtud töid. Veidi vähem kursisolevale kunstisõbrale võivad suureks üllatuseks olla ka Eduard Wiiralti skulptuurid.

 

Just need ongi esimesed, mis saali astudes silma jäävad, sest Wiiralt kuulus koos Ferdi Sannamehega esimeste Pallase lõpetajate hulka ja näitust kujundades on mõeldud ajalisel printsiibil. Koos nendega mahuvad sellesse saali veel Amanda Jasmini, Herman Halliste ja Jeguda Leiba tehtud portreepead Kristjan Rauast, Ilmar Tornist, Voldemar Mellikust, Juhan Smuulist, tšuvaši poisist, Konrad Mäest, Kristjan Tedrest ja Linda Uuehendrik-Hakkajast, keda omakorda on oma maalil kujutanud ka Konrad Mägi. Hingestatus, detailitäpsus, meisterlik materjalivaldamine, põnevad tüübid tekitavad äärmiselt tugeva kontsentratsiooni ja tuleb nõustuda Seppeti seinatekstis öeldud mõttega, et 1920. aastad on Pallase skulptorite parim aeg. Ja tuleb nentida, et Wiiralti betoonist Tedre portree oma vapustava erootilisusega mängib kõik üle. Kindlasti tuleks kõrvutamiseks minna teisele korrusele vaatama ka Amanda Jasmini pronksist "Poisi portreed", mis asub püsiekspositsioonis.

Järgmises saalis, mis kuulub 1920-30ndate vahetusel Pallases käinutele -  Johannes Hirv, Irmgard Luha, Henn Sarap, Alfred Leius, August Vomm -, saab näost näkku näha meest, kellele kuulub suurim osa skulptorite õpetamisel - Anton Starkopfi (Johannes Hirve kipstöö) ja hilisemat ERKI rektorit Jaan Varest, tõsi küll, peaaegu noorukieas (Hirv, marmor). Koostaja põhimõte, et ühelt kunstnikult on välja pandud võimalikult suure ajavahega tehtud tööd näitamaks tema küpsemist/muutumist, on toonud siia ka paraja annuse eksootikat tekitava August Vommi keraamilise "Neegri pea" aastast 1961. Elevust tekitavat õõva hingub Henn Sarapi ilmselt abikaasa Helmi Sarapist tehtud portreest - kipskuju on värvitud triiklikku "lillakat hobuseliha" värvi. 

 

Viimane suur saal, kus portreepeade ja üksikute figuuride seas küürutab selga keraamiline ilves, on 1930. aastate päralt. Ilvese autoriks Pronksmehe teinud Enn Roos. Voldemar Melliku, Endel Kübarsepa, Martin Saksa, Roman Timotheusi, Paul Horma ja Aleksander Ipsbergi kõrval näidatakse Lydia Laasi, Linda Sõbra ja Salme Riig-Schönbergi töid, kellest just viimaselt oleks huviga oodanud midagi Argentinas tehtut.

Paraku on pagulusse sattunud skulptorite töid koju tagasi tulnud suhteliselt vähe. Eva Limbergilt Saksamaalt saab näha tillukesi pronksist hobuseid, Ernst Jõesaarelt pronksist Helmi Elleri portreed, kuigi igatseks näha hoopis Karin Lutsu portreed. Rootsis olles portreteerisid nad teineteist vastastikku. Ernst Jõesaar sai endast maali ja Karin Luts vastu portreepea. Siis läksid tülli,  Jõesaar viis maali tagasi ning nõudis enda töö kaasa. Tema õliportree tuli Karin Lutsu pärandiga Tartusse. Mis on saanud Karin Lutsu portreest, ei tea.

Kõige modernsemat joont on kahtlemata Maire Männiku töödes, kes õppis Pallases vaid mõne sõjaaegse aasta, skulptoriks kujunes hoopis Prantsusmaal. Kipsist Hermann Talviku portree ja üllatus, üllatus - abstraktne "Loodusgootika" on suuresti erinevad eelnevates saalides avanenud vägagi konservatiivsest, moodsamatest vooludest pea täiesti puutumata üldpildist. Võiks ju nuriseda, et Pallase skulptuur oli liialt realistlik, mahajäänud, ei pakkunud vormiuuenduslikke katsetusi, kuid selline ta lihtsalt oli.

Tulge kohale, vaadake, katsuge paremaid salamisi käega ja vaevalt kellelgi siis nurisemise tahtmist tuleb.