Oma 60 eluaasta jooksul on Wakeman teinud nii mõndagi sellist, mida nii teie kui mina mitte kunagi ei tee – kollektsioneerinud Rolls Royce’e, mänginud Ken Russelli halvas filmis piksejumal Thori, etendanud kuningas Arthuri müütide teemalist jää-show’d, aidanud tippu mängida sellised hitid nagu David Bowie “Space Oddity” ja Cat Stevensi “Morning Has Broken”, ilmutanud sadakond sooloplaati, sealhulgas jõululaulud ja klaveri saatel ette loetud piiblitekstid, ning muidugi sisenenud muusikaajalukku, mängides klahvpille progeansambli Yes viiel 70. aastatel ilmunud suuremal või vähemal määral klassikalisel stuudioalbumil. 

Ja nagu sellest veel vähe oleks, otsustab nüüd suvel saabuda Jõelähtme golfirajale oma iga-aastase heategevusüritusega Rick Wakeman Celebrity Golf Classic, kus kuulsad külalised väikest palli mängivad ja Wakeman ise kohaletulnud publikule musitseerib. Pärast seda kõike on temast kena, et ta ei taha meie intervjuu ajal olla mr Wakeman, vaid laseb end joviaalselt Rickiks kutsuda. 

Robert Plant ütles paari aasta eest, et Led Zeppelin pole tema karjääri kõrghetk, ja šokeeris sellega paljusid, ka oma bändikaaslasi. Kuidas teie oma kunagist rolli Yesis muu karjääri taustal praegu näete?

Ma tean Robertit hästi ja saan aru, mida ta silmas peab. Muidugi ta teab, kui oluline Led Zeppelin oli. Aga ta on nüüd täiskasvanumaks saanud ja ka tema hääl on täiskasvanumaks muutunud. Ma ise arvan ka, et olen nüüd parem klahvpillimängija kui tookord 70ndatel ja komponeerin ka paremini. Aga need mineviku asjad on olulised juba seetõttu, et ainult tänu neile saad sa hiljem teha seda, mida sa tahad teha. Kuigi muidugi võib see olla häiriv, kui inimesed tahavad rohkem rääkida su minevikust kui olevikust. 

Just seda kavatsen ma paraku selles intervjuus teha…

Oh ei, mulle meeldib minevikust rääkida. Seda enam, et nüüd on sellest saanud juba ajalugu. Kui me alustasime, siis meil nagu polnudki kuigipalju seda ajalugu, millele tagasi vaadata. Kogu rock-muusika oli veel väga noor ja muusikud ise olid ka noored – napilt üle 20. Nüüd on teistmoodi. 

Muutused rock-muusikas olid 50ndate keskelt kuni 70ndate lõpuni tohutud. Sealtpeale on 30 aasta jooksul pilt muutunud tegelikult suhteliselt vähe.

Jah, see on tõsi. Ja põhjus on minu arvates selles, et kuni 70ndate lõpuni olid muusikud iseenese peremehed, oma loomingus vabad. Sa olid nagu kunstnik, kes on värvide ja tühja lõuendiga üksi toas, ning keegi ei tulnud sulle ütlema, mida sa pead tegema. Hiljem hakkas muusikatööstus sekkuma ja muusikast sai äri. Samuti olid muusikud veel 70. aastatel tehnoloogilisest arengust sammu võrra ees, siis aga sai tehnoloogia ülekaalu. Sealtpeale oli põhimõtteliselt kõike võimalik teha ning näha oli, kuidas muusikud loobusid mõtlemast. Mul läks kunagi uue süntesaatoriga kaks nädalat, et sealt üldse mingit heli kätte saada. Nüüd ootab sind ees 3000 tuhat valmis programmi! 

Aga kui otsite, siis leiate ju uuest muusikast ka seda kunagist vaimu? Yes ja progressiiv-rock on taasavastatud, jälle hinnas…

Seda jah – on bändid nagu Muse, Air, Radiohead… Aga üks asi on küll põhjalikult muutunud. Nüüd on kogu tähelepanu lauljatel ja keegi ei räägi enam noortest headest kitarristidest või noortest headest bassimängijatest. Näiteks basskitarrist Lee Pomeroy – ta on midagi erakordset! Kui ta oleks olemas olnud kusagil 1970–1971, oleks see olnud suursündmus. Kõik oleksid temast vaimustuses olnud. Aga nüüd on teisiti. Me rääkisime paari aasta eest sellest Keith Emersoniga (Wakemani omaaegne suur klahvpillirivaal ansamblist Emerson, Lake & Palmer – TK). Ja olime ühel meelel, et kui meie kaks praegusel ajal noorte pillimeestena muusikasse tuleksime, ei huvitaks see kedagi. Yes tähendas seda, et me kõik tahtsime saada nii headeks kui võimalik, ükskõik kui kaua me oleksime pidanud selleks vaeva nägema. Praegu tahetakse pigem kuulsaks saada. Ja mitte kunagi edaspidi, vaid kohe homme.

Olete te kunagi kahetsenud, et ei läinud püüdma klassikalise kontsertpianisti karjääri?

Ei. Mul polnud sellise muusika jaoks õiget vaimset suhtumist – ma tahtsin uusi asju uurida ja mitte lihtsalt kuuluda sellesse, mis eksisteeris juba enne mind. See oli aeg, mil rock-bändid ei saanud mitte tuhkagi aru sellest, mida kujutas endast üks orkester. Orkestrid jällegi ei taibanud mitte vähimatki rock-muusikast. Need olid kaks totaalselt erinevat maailma ja minu soov oli need kokku tuua. Kujutage ainult ette, mis oleks saanud, kui keegi oleks Wagnerile andnud Moog-süntesaatori! Ta oleks täiesti arust ära läinud. Ja ma olen aastaid poolnaljatades rääkinud, et minu suur kangelane ja eeskuju Sergei Prokofjev oleks kindlasti mänginud Led Zeppelinis…

Kas te saite seda kõike Yesis ellu viia? Teie sooloplaadid näitavad hoopis pehmemat, kergemat, meloodilisemat laadi… 

Jah, mulle meeldivad meloodiad. Minu suured innustajad olid Ida-Euroopa heliloojad. Minu piibliks oli Rimski-Korsakovi raamat orkestreerimise põhimõtetest. Heliloojad nagu tema tundsid kõiki reegleid ja siis otsustasid ikkagi neid rikkuda. Prokofjev on geenius. Kui võtta tema “Romeo ja Julia” või mõni muu asi, siis sa kuulad ja kuulad ja tükk aega ei saa aru, kuhu see viib. Hakkad juba alla andma ja ühel hetkel kõik avaneb nagu lill päikese käes. See, kuidas sinu ootusi suunatakse – see on tõeline kunst.

Jah, muidugi ma tahtsin seda kõike Yesi tuua. Kohati tuli see välja ka. Plaadi “Close To The Edge” avangardne algus näiteks. Või “Heart Of The ­Sunrise”. Hiljem, arvan ma, läks see kaduma. Ehk “Awaken” oli viimane lugu, mis meil päriselt õnnestus. 

Seal vahepeal oli teie esimene tüliküllane lahkumine Yesist pärast suuroopust “Tales From Topographic Oceans”, mis pani proovile paljude teistegi inimeste kannatuse.

Me olime väga noored, pisut üle 20 aasta vanad, ja meil kõigil olid tohutult kindlad põhimõtted. Oli must ja oli valge, ei midagi vahepealset. Me alustasime seda plaati väga hästi – olid tugevad meloodiad, olid head ideed. Kavas oli teha neli lugu ja kõike määras see, kui palju tollasel tavalisel vinüülplaadil ruumi oli. Meil oli materjali ühe plaadi, aga mitte kahe jaoks. Aga ei, teised tahtsid neid lugusid pikemaks venitada. Ja me tegime midagi, mida me iial varem polnud teinud – lihtsalt kasvatasime mahtu, et kahe plaadi jagu muusikat täis tuleks. Ja mul viskas üle…

Kui ma 1976. aasta lõpul bändi tagasi tulin, istusime Joniga (Jon Anderson, Yesi laulja – TK) maha ja rääkisime need asjad selgeks. Ja ta tunnistas, et mul oli paljuski õigus.

Ajalugu tunneb seda kui plaati, mis rikkus proge-rock’i reputatsiooni. 

Ma arvan, et kui CDd oleksid tookord olemas olnud, oleksime saanud kõik lood nende õiges pikkuses sisse mängida ja sellest oleks saanud täiesti korralik plaat. Kogu bänd on tagantjärele seda meelt. Muide, 1992. aastal, kui olin jälle Yesiga koos, tuli jutuks, mida tuuril mängida. Igaüks võttis lehe paberit ja kirjutas sinna lugude nimed. Mina panin ühe loo just tollelt plaadilt ja bändikaaslased küsisid uskumatute nägudega – kas sa ikka tõesti tahad “Topographic Oceansi” mängida? (Naerab) Ei, ma ütlen veel kord – seal plaadil oli ka mitmeid häid ideid.

Inimesed teavad teie soolokarjääriga seostada mastaapseid kontseptuaalse ülesehitusega plaate, mis räägivad mõnd vana ja fantaasiaküllast lugu – Henry VIII ja tema naised, Jules Verne, kuningas Arthur. Ma usun, et lastele võiks teie muusika meeldida. 

Siin kusagil sees oleme kõik veel lapsed. Aga samas on ju nii, et igaüks, kes tahab olla kunstnik või kirjanik, peab suureks kasvama, täiskasvanuks saama. Lastele antakse oskused ja sellega koos pannakse piir nende kujutlusvõimele. Minu jaoks oli väga oluline kogemus see, kui ma olin kaheksane ja isa viis mu Prokofjevi “Petjat ja hunti” vaatama. Ma olin täiesti võlutud. Siin oli suurepärane muusika ja oli suurepärane lugu. 

Siis sellest ka niisugused suurejoonelised vaatemängud nagu albumi “The Myths And Legends Of King Arthur…” live-ettekanne Wembley jääl. 

Jah, kolm õhtut, 120 uisutajat jääl, kaks koori, orkester. Ja kokku 27 000 inimest publikut.

Aga kahjum oli kuuldavasti päris ränk.

Jah, aga tollal oli sinu kontsert-show sinu ainus reklaam. Ja see töötas – plaat müüs suurepäraselt. Igatahes jäid need kontserdid inimestele mällu. Siiani loetakse seda üles kõigi aegade parimate rock-kontsertide seas, kas esimesel või teisel kohal. Või on ta siis kirjas kui suurim jaburus läbi aegade. Ma muide tahan seda 2011. aastal uuesti jääle tuua. Tehniliselt on nüüd palju rohkem võimalik. Ja uisutamine on nüüd ka palju populaarsem. 70ndatel tegeldi iluuisutamisega ikka ainult Ida-Euroopas. Ma nägin päris tihti, kuidas kusagil maailmameistrivõistlustel uisutati minu muusika järgi ja see oli väga huvitav. Iluuisutamine meeldib mulle tegelikult väga. Kui tavalises tantsus tuleb liikumine kokku liita eri üksikliigutustest, siis uisutamine on sujuv ja lendlev, muusikasse väga sobiv. Ausalt, ma ei ole juba aastaid vahele jätnud ühtki Vene jääballeti külaskäiku.

Teie plaatidel on üleüldse sporditeemasid küllaga. Inglaselt tuleks küsida, millist jalgpallitiimi ta toetab.

Manchester City. See on tegelikult ainus tiim selles linnas, sest United ei asugi Manchesteris. Talisport meeldib mulle ka, kuigi ma ise sellega hakkama ei saa. Ma elasin vahepeal pikka aega Šveitsis ja mind püüti seal tõsimeeli suusatama õpetada. Aga minu endisest tippsportlasest treener andis aasta pärast alla – ma olin täiesti lootusetu.

Oleks rumal lõpuks mitte küsida, kas te tõepoolest kirjutasite omal ajal plaadifirmale A&M Records kirja ja soovisite, et Sex Pistolsile kinga antaks? Ajalugu (ja näiteks allmusic.com) katsub midagi sellist rääkida.

Ei, see on täielik jamps. Mitte midagi sellist ei toimunud. Sex Pistols oli just salvestanud oma laulu “God Save The Queen” ja kui firma boss Jerry Moss seda kuulis, läks ta marru. A&M oli selline suhteliselt perekeskseid väärtusi hindav firma, kus olid klientideks The Carpenters ja Peter Frampton, ja nii otsustatigi Pistolsist lahti saada. Ja selleks kirjutati artikkel, kuhu otsustati panna luba küsimata alla minu ja veel paari muusiku allkirjad. Kui ma sellest kuulsin, läksin täiesti endast välja. 

Olete Sex Pistolsi laulja Johnny Rotteniga kunagi kohtunud ka?

Jah ja ta ei ole kogu seda kunagi uskunud.

Pungi ja proge suhted pidid endast tollal kujutama suurt ja põhimõttelist vastasseisu, aga ega see päris nii lihtne vist ei olnud.

Muidugi mitte. Muide, just mina olin see, kes leidis Ameerikast ansambli The Tubes ja soovitas neid A&M Recordsile. See oli üks kõige esimesi bände, kes pungi üldse käima lükkas. Ja ma ise olin selles osaline! Hiljem on selliste bändide muusikud nagu The Jam ja The Clash mulle ütelnud, et Yes oli nende oluline mõjustaja. Tõsi küll, et omal ajal nad sellest valju häälega rääkida ei söandanud. 

Muide, ma olen mõelnud, et muusika on tegelikult esimene asi, mida inimene oma elus omab. Vanemad toidavad sind ja sa elad nende juures. See on nende maailm. Aga sul on oma muusika ja seda ei saa sult keegi ära võtta. Muidugi su vanemad ei mõista seda ja küsivad, et mis jube müra see sul on. Aga sina ütled vastu – ma ei taha sinu muusikat, mul on oma. Ja see tunne, see võimalus nõnda öelda, on äärmiselt oluline.

Mida Rick Wakemanist teadma peaks?

  • Et ta on teinud üle saja plaadi, millest vanemaid tänini CDdel saada pole.
  • Et ta on kannatanud nõrga tervise, alkoholismi, abielulahutuste ja usulise ärkamise all.
  • Et orkestreid, koore ja rock-bändi ühendavate suurvormide kõrval on ta plaadistanud ka jõululaule ja piiblilugemist klaveri saatel.
  • Et ta pärandas oma koha Yesis poeg Oliver Wakemanile.
  • Et ta mängis mellotroni David Bowie läbimurdehitis “Space Oddity”. 
  • Et Yesiga koos tehtud kaheksast stuudioalbumist on silmapaistvaimad “Fragile”, “Close to the Edge” ja “Going for the One”.
  • Et legendi järgi avaldas Wakeman pahameelt Yesi albumi “Tormato” kaanekujunduse kavandi vastu (tegijaks kuulus disainifirma Hipgnosis), visates selle pihta lögaks tomati. Tomat jõudis kaanekujunduse lõppvarianti.
  • Et enamiku kriitikute arvates on tema tõeliselt parimateks sooloalbumiteks 70ndail ilmunud “The Six Wives of Henry VIII”, mis portreteerib kuut monarhi abikaasat, Jules Verne’i aineline kontseptalbum “Journey to the Centre of the Earth” ja “The Myths and Legends of King Arthur and the Knights of the Round ­Table”, mida püüti kontsertidel esitada kui jääballetti, mis tekitas korraldajaile pankrotilaadse seisundi.
  • Et Wakeman on praegu laialt kasutatavate klahvpillide aluste üks leiutajaist.