NB! Lugu ilmus esmakordselt 2010. aasta 7. jaanuaril.

Tallinna abilinnapeal on head eeldused saada Edgar Savisaare tulevases valitsuses ministriks.

“Nii emotsionaalseks kohe! Tundub, et vaidluse all on rohkem kui raha.”

Deniss Boroditš (30) on näost punane, tema põsed hõõguvad nagu kaminasse tõstetud puupakk. On detsembri algus, Harju maakohtus käib vaidlus tema kui eraisiku vastu esitatud pankrotiavalduse üle. Nõude taga on Swedbank.

Kohtuniku imestav repliik pole mõeldud aga mitte Boroditši, vaid panga huve esindava amatsooni taltsutamiseks.

Boroditš vaikib. Tema eest kõneleb Tartu ülikooli tsiviilõiguse professor, endine justiitsminister Paul Varul. Kes pole tulnud nimega lööma, vaid vandeadvokaadina võitlema.

“Pank nüüd käitub halvimal viisil! Ükski mõistlik võlausaldaja ei tee ju käiku, mis talle raha sisse ei too!”

Swedbanki piiga kärtsub vastu, ilmutamata professori ees vähimatki aukartust.

“Pank läheb selle asjaga lõpuni!”

Swedbank tahab Boroditšilt 4,5 miljonit krooni. Selle summa ulatuses käendas ta headel aegadel üht kinnisvaraäri. Paljud arendajad tegid selliseid tehinguid.

Juriidiliste nüansside najal väidab Varul, et käendus on ammu tühi­seks muutunud. “Pank ei saa 6000 kroonigi kätte! On ju kaugele näha, et see nõue selge ei ole,” pilbastab ta Swedbanki.

Kui uskuda Varulit, siis kiusab pank Boroditši lootuses, et mure oma maine pärast sunnib noort prominenti midagigi ära maksma.

Prominent on Boroditš tõesti. Oktoobris toimunud kohalikel valimistel sai ta Edgar Savisaare ja Jüri Ratase järel riigis kolmanda tulemuse – 6640 häält. Detsembri algusest istub ta Keskerakonna uues juhatuses. Pole paha, kui oled alles kolmkümmend!

Kohtun Boroditšiga uuesti detsembri keskel Tallinna volikogus. “Tohib, ma teen ühe suitsu?” küsib ta ja ­lidub ennastsalgavalt viieteistkraadise pakase ­kätte. Tagasi ilmudes on ta ­põsed üleni punased.

Oma karjääri alustas ­Boroditš kümne aasta eest Vadim Polištšuki firma juristina. Sellesama Polištšuki, kes istub vangis Mait Metsamaa mõrva tellimise pärast.

Boroditši töö oli sõlmida Keskturu kauplejatega rendilepinguid. Peremehe kuritegelikust elust ei teadnud ta enda sõnul midagi.

“Tööalaselt jättis Polištšuk väga hea mulje. Ta oli innovaatiline juht.”

Põhja-Tallinnas Sõle tänaval sirgunud valgevenelasest meremehe ja venelannast ökonomisti poja eesti keel on laitmatu. Tänu vanematele, kes panid ta Andropovi ajal eesti lasteaeda.

Boroditš teab hästi, et eestlaste silmis on ta “venekeelne inimene”. Tema ise peab ennast isa järgi valgevenelaseks.

Kuidas ta kirjeldaks valgevenelaste identiteeti? Boroditš asub meenutama kevadist käiku isa kodumaale.

“Valgevenelane on nõukogude inimene tänapäevases vormis. Inimesed on avatud, siirad, rõõmsad, meie jaoks isegi naiivsed. Ei ole ära rikutud nagu meil, kus inimesed on kinnised ja õelad.”

Kui Edgar Savisaarel ei õnnestunud 2007. aastal peaministriks saada, hakkas ta Tallinna linnavalitsuses moodustama uut meeskonda. Boroditš istus tollal nii volikogus kui ajas kinnisvaraäri. Tänaseks on ta firma maha müünud, see on jõudnud uue omaniku juhtimisel pankrottigi minna.

“Miks Savisaar sind abilinnapeaks kutsus?”

“Noh, ma ei tea.”

Boroditšile sillutas teed hea läbisaamine endise siseministri Ain Seppikuga, kelle poegadega ta õppis koos Concordia ülikooli õigusteaduskonnas.

Linnavalitsuses vastutab Boroditš torude ja asfaldi eest. Raske valdkond pakub ohtralt võimalusi auku kukkumiseks. Boroditš on suutnud ohte vältida.

Erinevalt paljudest parteilistest broileritest oskab ta vanemaid inimesi kuulata ega torma neid õpetama. Kuni kommunaalameti staažikas juht Ain Valdmann tunneb ennast noore ülemuse poolt lugupeetuna, võivad mõlemad rahulikult magada.

Mida on abilinnapea päris oma peaga välja mõelnud? Üllatuslikult on selleks lillefestival, mis toimus vanalinnas sel suvel esimest korda.

Festivali idee sai Boroditš Moskva lillepidu nähes.

On siiski ebatõenäoline, et tuhanded Kopli elanikud andsid oma hääle Boroditšile tänuks lillefestivaliga maha saamise eest. Noore valgevenelase edu põhjusi tuleb otsida poliitilistest seisukohtadest. 2. detsembri ­Kesknädalas kirjutab ta pronksiöö kohta: “Kõigepealt, keegi ei ole midagi unustanud.”

Mida see lause tähendab? Ega ometi kuju tagasitoomist Tõnismäele?

“Asi ei ole kujus,” tõrjub abilinnapea. “Asi on suhtumises. Pronksiöö mõjutab väga palju.”

Boroditši arvates tuleks kodakondsuse saamist lihtsustada. Linna- ja riigiasutused peaks teenindama inimesi ka teistes keeltes peale eesti. ­

Mõnede keskerakondlaste ideed vene keele nimetamisest teiseks riigikeeleks ta ei poolda. Aga Eesti välispoliitikat muudaks küll.

“Tuleb natukene rohkem tark olla. Mõistust juurde.”

Eesti välispoliitika on praegu rumal?

“Võib-olla me ei oska suhelda. Me peame olema pragmaatikud,” valib Boroditš hoolega sõnu. “Soomlased on oma välispoliitikas palju targemad.”

Harva kuuleb­ noorpoliitikutelt nii jõulist seisukohavõttu. Kui Savisaare ees peaksid avanema Stenbocki maja uksed, võib Boroditšist saada valitsuse liige. Ministrite seas polegi ammu vene nimega inimest olnud.

“Oled sa kunagi valitsuse liikmete nimekirju uurinud?

“No ikka, muidugi.”

Soojas toas istutud tunni ­jooksul pole puna poisi põskedelt kadunud.

Ilmselt on see tema loomulik jume.

Isegi vist Keskerakond ei söandaks edutada valitsusse poliitikut, keda ähvardab eraisiku pankrot. Swedbanki käest puhtalt pääseda pole kerge, aga pärast seda ei peataks Deniss Boroditši enam miski.

Loe teistest Areeni tulevikutähtedest Eesti Ekspressist