Seega on tegemist ühe kõrgkultuuri alustekstiga, mis kätkeb endas selle olulisemaid ideaale ja tunnuseid (sarnaselt näiteks hilisema Vana-Kreeka “Iliase” ja “Odüsseiaga”) ning mille motiivide ja sisu tundmine kuulus tolle kultuuriareaali hariduse juurde, “Gilgameši eepost” loeti ja kuulati. Eelkõige on see tekst ilukirjanduslik teos, kuigi seal esineb hulgaliselt vihjeid ning osutusi ka mütoloogilis-rituaalsetele süžeedele.

Teose peategelasele nime andnu võis olla Sumeri Uruki- nimelise linna täiesti reaalne, 26.–25. sajandi vahetusel elanud valitseja Bilgames, kes nooremas semiidikeelses versioonis muutus Gilgamešiks. Väidetavalt oli tema loomuses kaks kolmandikku jumalikkust ja üks kolmandik inimlikkust. Põhimõtteliselt pole välistatud reaalse Gilgameši erakordsed saavutused, mis said hiljem aluseks paraku anonüümseks jäänud autori(te) ilukirjanduslikule loomingule.

Kuid erakordsete tegude kirjeldamist ei saa siiski pidada eepose põhimotiiviks. Viimane on siinkirjutaja arvates hoopis paljude inimeste igikestev surematuse soov. Selle teostamatuse pessimistliku tõdemisega peab lõpuks leppima isegi võimas Gilgameš. Eeposes kõlav olemise traagika on võrreldav antiiktragöödiate vääramatust saatuseneedusest kantud süžeedega.

Suur-suur aitäh assürioloogile Amar Annusele ja hetitoloogile Jaan Puhvelile tehtud töö eest! See jääb meie kultuuris püsima. Täielikult ja akadeemiliselt kommenteeritud “Gilgameš” on seni ilmunud vaid tosinas maailma keeles!