17.10.2008, 00:00
Värsked näod, naiivsed teod
Millal oleme valmis juubelifilmiks, kus wabariigi-romantika asemel võetaks alasti inimhing, kes ajalugu teeb, küsib Raul Ranne.
“Detsembrikuumus”
Režissöör Asko Kase. Osades: Liisi
Koikson, Sergo Vares, Tõnu Kark, Tambet Tuisk, Mait Malmsten jpt.
Kinodes 16. oktoobrist.
Näinud verivärsket Eesti
mängufilmi “Detsembrikuumus”, tekib küsimus, kas on
praegusel ajal võimalik teha Eesti ajaloo pöördelistest
hetkedest head kunstilist filmi. Kui vabad on filmitegijad vaatenurga seadmisel
ning sündmuste hindamisel, selles on küsimus.
Idapiir.
Okastraat. Metallikäärid kurjades kätes lõikavad traadi
läbi. Piiril valvaval sirgeselgsel Eesti piirivalvuril lõigatakse
kõri läbi. Punt välimuse järgi otsustades
ühemõtteliselt halbu inimesi tungib vabasse Eestisse. Suur naaber
ei talu meie iseseisvust. Plaanis on täiemõõduline
riigipööre. Aga muretud Eesti ohvitserid pidutsevad ja lällavad
ja noore kaitseväelase noor naine tahab Pariisi...
Vabariigi
juubelile pühendatud film. “Naiivne,” ütleb mu hea
tuttav, kui värskeima Eesti mängufilmi pressilinastuselt lahkume.
Mnjahh. Tegelikult on pärast filmi nägemist ju hea meel, et Asko Kase
kujul on meil olemas lavastaja, kes mastaapseks aetud filmiloo lõpuks
loogiliselt kokku seob.
“Detsembrikuumus” pole mu
arvates halvem film kui Eestis laialdast publikumenu nautinud “Nimed
marmortahvlil”. Ja see võrdlus tuleb filmi vaadates paratamatult
meelde.
On meeldiv, et Kase julges ühte kandvasse rolli
tuua Liisi Koiksoni – värske näo Eesti filmis. Mait Malmsten ja
Tambet Tuisk teevad tõepoolest nauditavad osatäitmised. Ka
Tõnu Kark on kindral Põdderi rollis lõpuks ometi
jälle see vana hea Kark. Head on vabrikandivõsu mängiv Tiit
Sukk, viimasel ajal vähe nähtud Carmen Mikiver Elis Kingissepana ning
Ain Lutsepp pagarina. Sven Grünberg on loonud vägeva muusikalise
kujunduse ning operaator soomlane Kjell Lagerroos on võtnud üles
mõjuvalt sünge pildi sündmuspaikadest, Tallinnast...
...ja ometi tuleb jääda nõusse hea sõbraga, kelle
jaoks film siiski liiga pinnapealseks jäi. “Detsembrikuumus”
tahab olla suur film. Suurtes filmides on detailid pahatihti
vähetähtsad ja värvid, millega osatäitjaid ning nende
tegemisi maalitakse, on paksud. Hea küll sellega, et vabrikandi poeg on
valge salli ja ning riigipööraja ülestõmmatud kraega
– nagu illustratsioonid Hillar Palametsa nõukaaegsest
ajalooõpikust. Et reeturiks osutuv kaitseväeohvitser annab kohe
kaadrisse ilmumisel mõista, et on reetur, ning riigipööret
Venemaalt koordineerinud seltsimees Zinovjevist on tehtud karikatuur, olgu.
Jevgeni Knjazjev mängib ju omad episoodid mõnusalt.
Küsimus on lõpuks ikkagi selles, et millest film. Et näidata
faktitruult, kuidas need sündmused olid, poleks vaja teha mängufilmi.
Võinuks olla dokumentaallugu, kus ajalugu on näitlejate abil
taastatud. Mängufilm eeldab suhtumist, mu arust. Filmiajaloo parimad
sõjafilmid kipuvad ju olema need, milles sõda otseselt ei
näidata. Võtkem või “Ivani lapsepõlv”
või “Allakäik”. On ju.
Tahtnuks näha
hoopis teravamat autoripilku neile sündmustele, kus kõik, mis
kroonika seisukohalt tähtis, kuid filmi fookuse mõttes häiriv,
on kõrvale heidetud ning me näeme konkreetselt mõne
võtmefiguuri lugu – kõhklusi, traagikat ja üleelamisi
neil ärevatel päevadel.
Olgu selleks kas või
napsulembene kindral Põdder, kes ennastsalgavalt (kuigi purjus peaga)
riigipööra
jad murrab. Kargu rollilahendusest justkui paistab ühe vana
sõjahundi rahutut traagikat rahuaja elus-melus, ent see jääb
tegijatel edasi arendamata. Kahe riigipööraja –
“Spetsialisti” ja “Jurist Jaani” (Tuisk ja Malmsten)
– pilgud põrkuvad filmi kestel mitmel korral üsna ohtlikult,
ent miks? Mis vimm see on? Äkki oli selgi mingi roll, mis
riigipöörde nurjas.
Tallinna garnisoni pealik kindral Unt
(Priit Pedajas) käitub kahtlaselt. Miks? On ta äraandja või
argpüks? Või lihtsalt ebapädev? Mis ikkagi toimus tema
kabinetis sel ajal, kui akna taga riiki pöörata üritati. Mis
enne seda?
Filmis on sündmuste keskel keegi noor ohvitser
(Sergo Vares), kel oli plaanis koos naisega kodumaalt lahkuda, ent kes satub
juhuslikult sündmuste keerisesse. Tegelikult, kui nüüd
järele mõelda, on tema filmi seisukohalt kõige ebahuvitavam
persoon.
Ma saan aru, et 90aastane vabariik vajab suurt filmi ja
sellise ta ka sai. Usun, et koolilastele vajalik vaatamine. Aga ma ei tea, kas
tellija, ma mõtlen, Eesti vabariik, lubaks kellelgi teha nii pühal
teemal nagu Eesti Ajalugu sõltumatu vaatega filmi. Et lihtsameelse nn
wabariigi-romantika asemel võetakse alasti inimhing, kes ajalugu teeb.
Kas antaks ka selleks raha?