Esimene vokaal, mida Aropi, keda varem ­tunti kui Suurt Papat, teisel täispikal plaadil kuuleb, on teatud sorti „hei!“. See ei hääldu päris nii kepsakalt, nagu te kujutlete „hei!-d“ hääldumas. See on selline just teki all silmad lahti teinud inimese aeglaste huulte ja põskedega „hei!“, milles kostub pisut „ö-d“. Nii et võib-olla oleks täpsem ta kirja panna kui „öei!“. Või siis kujutage ette ingliskeelse artikli a hääldust /æı/.

See silp ja tema variatsioonid – „ea!“, „oi!“, „äi!“, „öö!“ jne – on räppmuusikas olulisel kohal olnud pikalt, kuid varem peamiselt ­tausta- , vahe- ja hüppama kutsuvate hõisete koha peal. Aga uue põlvkonna trap- ja pominaräpis on see häälitsus kerkinud kesksele kohale. Rütmi keskpunktis, teksti alguseks ja lõpuks, selleks üheks löögiks ja ka noodiks, mille ümber kõik muu tiirleb. Kuulake Ameerika räppari Syringe’i lugu „A“, kus vahehõigatus on terve loo ainukene tekst. Karikatuurne, aga olemuslik.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,99 € Osta artikkel