Üks möödunud aasta suurimaid hittfilme on Veneetsias parima filmi Kuldlõvi võitnud Guillermo del Toro „Vee puudutus“ („The Shape of Water“), mis võitis ka kaks Kuldgloobust ja kandideerib lausa kolmeteistkümnele Oscarile. Fantaasialugu leiab aset külma sõja päevil. Tumm koristaja Elisa (Sally Hawkins) armub salapärasesse olendisse, kelle ta avastab valitsusele kuuluvast laboratooriumist. Naine püüab oma kallimat sõbraliku naabrimehe abiga vangistusest päästa. Elisa sõpra ja mõttekaaslast Gilesi kehastab veterannäitleja ­Richard Jenkins (70, pildil), kes kandideeris oma rolliga „Vee puudutuses“ Kuldgloobusele ja sai ka parima kõrvalrolli Oscari nominatsiooni au osaliseks. Oscareid jagatakse 4. märtsil.

Te olete intervjuudes korduvalt viidanud lavastaja Guillermo del Torole kui „vanameistrile“. Miks?

Ta meenutab mulle režissöör Frank Caprat (USA režissöör, kes on ennekõike tuntud filmiga „See imeline elu“ („It’s a Wonderful Life“, 1946) – Toim.). Ta näeb inimestes headust ja see on lihtsalt ilus. Kui Capra oleks lavastanud žanrifilmi, oleks see kindlasti veidi „Vee puudutuse“ moodi välja näinud. Kõik tegelased on omavahel seotud, neil igaühel on oma probleemid ja sellest hoolimata on neis ka selline kaunis leplikkus. Ja kui rääkida „Vee puudutuse“ väljanägemisest, siis ma pean ütlema, et võtete ajal oli tunne, nagu me teeks filmi 1940ndatel. Ma kutsusin ka oma abikaasa võtteplatsile ja ta pani tähele, et isegi mu tegelaskuju Gilesi seinad nägid välja, otsekui oleks neile aastatega kogunenud kolmkümmend kihti värvi. Del Toro on tõeline kunstnik.