Veel kord moejoonistusest
“Uus Põhjamaade moeillustratsioon”
Näitus avatud 19. septembrini,
Rotermanni kvartal. Vt www.exhibition.ee.
Näituse avamisel tungles Rotermanni Keskuses rahvahulk ja fotograafid jäädvustasid samasuguseid nohikuprillidega nägusid nagu ühel eksponeeritud tööl. Just sellist inimhulgast võetud trendiinimest kujutab moeillustratsioon juba viimased veerand sajandit, erinedes žanri tippajast, mil mannekeen pärast moeetendust kunstnikule salongi tagatoas poseeris. Eesti moejoonistuse ajalugu sel viisil haute couture’ile ei toetu, kuid on olnud hämmastavalt järjepidev ka muust maailmast eraldatuse perioodil. Kuni 1990ndate alguseni oli meil joonistusi täis moeajakiri Siluett, üks väheseid omataolisi, mille ajaloost ilmus 2008. aasta Eesti Ekspressi Areeni eriväljaandes Harry Liivranna sulest põhjalik ülevaade. Meie omapära on ka see, et moedisainiharidusega käib kaasas moejoonistamise stuudium, nn eriala joonistus.
1960–70ndatel elas moeillustratsioon edasi erialaajakirjades, kuid neid avaldas ka mainstream, nii traditsioonilises kui Antonio Lópezi enfant terrible-stiilis. Klassikast popini skaalat valdav René Gruau illustreeris ajakirja International Textiles kaant 40 aastat, olles sillaks vana ja uue vahel. Alates 1980ndatest algab moeillustratsiooni renessanss. Sellest ajast on trükki lastud hulk autorite kogumikke, nüüdseks paarikümne ringis.
Ka Eesti galeriide seinad on moejoonistuste õrna survet tunda saanud. Praegustel väljaannetel pole küll palju ruumi pakkuda, kuid moejoonistusi on ajakirjatoimetajad alati soosinud. Viimasel kümnendil on Moekunstnike Ühenduse workshop’id ja moejoonistuse näitused Evald Okase muuseumis hoo sisse saanud.
Kõnesoleva näituse muudab mastaapseks rahvusvahelistes väljaannetes ilma teinud skandinaavlaste kohalolu. See on X-generatsiooni esteetika, mida sümboliseerib ristimärk soomlanna Laura Laine ämblikjalgadega modelli kehal ning mida esindavad tema ja Minni Havas. Kas Havase fotorealistlikud joonistused on värvipliiatsitega käsitöö või valik arvutiprogrammis, ei oska ka näituse loovjuht, fotograaf Toomas Volkmann öelda, jättes küsimuse foto ja joonistuse piirist õhku rippuma.
Rootslannade Cecilia Carlstedti ja Lovisa Burfitti vabakäestiil vaatab tagasi klassikasse, 1930–50ndatesse. Märksõnadeks on tõepärased proportsioonid, sulatused akvarellpaberil, rabedad tušijooned, millel on hoolimata nappusest võime edastada äratuntav Greta Garbo või kinnastatud daami seljadekoltee.
Eesti autorite oodatud kogupauk jääb poolde vinna, kuigi kõigile tuleb au anda naturaalse joonistuse elushoidmise eest.
Esmalt üllatab Kätlin Kaljuvee senisest erineva kammerliku käekirjaga: hariliku pliiatsiga kerakujund, liblikatiivad.
Kas tegu on Indias praktiseerinud kunstniku uue meditatiivse seisundiga või lihtsalt harjumatu A1 formaadiga, kuid Kaljuvee meisterlikku figuuride ja tühja pinna dekoreerimise valdamist tuleks näituse asemel otsida pigem tema kodulehelt.
Anu Samarüütel on oma kaugelt äratuntavat stiili võimendanud maalripintslite ja punapõsksete modellidega, kelle peal tema autoriehete kollektsioon reklaamiafiši jõu saab.
Marju Tammiku modelli säärsaapad on tinglikkusele vaatamata ihaldusväärsed, abstraktsed faktuurid toimivad nii soengu kui pluusitegumoena. Tema kindlalt juhitud juhuslikkus sobib kõige paremini defineerima moejoonistust selle ala autoriteedi Mari Kanasaare sõnastuses: “ Kõige tähtsam on JOON, spontaanne sähvatus, pingestatud pealaest sabakondini. Stiilne värvilaik (või must plärakas), millest aimdub mingi kehakate – kleit, kostüüm, mantel… äärmisel juhul veel pilkupüüdev aktsent – pärlid kaelas, roos rinnas…”
Kuigi uus meedia on “jooned ja plärakad” Adobe Illustratoriga asendanud, jäävad “aimduse”-kriteeriumid moeillustratsiooni puhul alati kehtima. Paraku neljanda Eesti eksponendi Leana Salveti töödes midagi sellist ei leia.
Sestap kerkib õigustatud küsimus: mille alusel pikka aega ette valmistatud ja aukartustäratava toetajate hulgaga näitusele autoreid valiti ning kas loovjuhi ülesanne ei peaks kõige muu hulgas olema ka ühtlase väljapaneku eest hoolitsemine? Või ehk piisanuks ka ausast kollegiaalsest arutelust? Selline näitus peaks siiski täpsemalt kajastama meie moeillustratsiooni head taset.
