“The Black Rider”
Autorid Robert Wilson / Tom Waits / William Seward Burroughs II. Lavastaja Christian Römer. Mängivad Raivo E. Tamm, Ago Soots, Sandra Uusberg, Lauri Saatpalu, Katariina Unt, Tanel Saar, Margo Teder ja Meelis Põdersoo. Kaasa teeb ansambel Tunnetusüksus. VAT Teater Kultuurikatlas.

Kui Ago Soots nimiosalisena kümne meetri kõrgusel elektrijaama sisekonstruktsioonidel ripub ja lendleb, võib seda tõlgendada kui lavastaja leidlikkust, aga samuti kui ohjeldamatut rõõmu oma igapäevasest, Rahvusraamatukogu madala laega lavakarbikesest pääsemise üle.

Tõelise muusikalistaarina näitab end Raivo E. Tamm, kelle talenti on lavastaja vääriliselt hinnanud vastandliku kaksikrolli — kangekaelne patriarh ja naisdeemon — andmisega. Mõlemast kiirgab sarmi ja intelligentsi. Ka teistele osalistele pole midagi ette heita. Laulmine ei ole üldiselt draamanäitlejate tugevaim külg, seda ka “Black Rideris”, kuid Sandra Uusberg tõestab, et väärib ka selles vallas suuremaid esinemisvõimalusi. Traagiline mängutunnetus, mida ta ilma paatose ja pingutuseta demonstreerib, on erakordne. Rohkem lauljana tegutsev Lauri Saatpalu seevastu oli Saatana rollis muljetavaldavalt dramaatiline ja realistlik (miskipärast tundub viimane sõna täiesti loogiline).

Meisterlik oli ka Tanel Saar harimatu ja vulgaarse mootorsaemehena ning õilsa, kuid kergeuskliku Wilhelmi rivaalina. Aga tema puhul peab eriti tüki lühidust ja hõredust kahetsema — pärast säravat algust tal mänguvõimalust praktiliselt polnud. Kõige nauditavama stseeni pakkus aga väikeste põtrade — Margo Teder, Meelis Põdersoo ja Tanel Saar — tants. Meeldiva erandina esindas see muidu arhailises loos tänapäevast hõrku absurditunnetust.

“Black Rideri” suurim puudus on primitiivne ja ette teada süžee. Nende mõne lausega, mis eelreklaamis kirjas, on tõepoolest kõik ära öeldud. Eriti teises pooles hakkavad üha järgnevad laulud tüütama, sest mingit uut sõnumit nendes ega nende vahel enam ei leidu.

Võimalik, et loo moraal on meie mentaliteedile liiga võõras. Eestlane on nõus kohe ja kõhklemata nii oma kui kõigi kodakondsete hinged kuradile müüma, kui ainult rikkaks, võimsaks ja edukaks saaks. Tal puudub õpetlik ajalooline kogemus, mis on sakslastel seoses Hitleriga olemas. Ja tühja tal sest pruudistki, kui Saatan selle kaasa viib. Küll uue leiab, kui äri hästi läheb.

Igatahes oli lavastaja Christian Römeri ja kunstnik Kathrin Hegedüschi eelmine töö VAT Teatris — “Meeste varjupaik” — sisukam. Kuid “Black Rideri” kunstnikutöö võib kokku võtta ühe sõna ja kirjavahemärgiga: võimas! Lavalt õhkuv tekitas assotsiatsioone Andrus Kivirähki teose “Mees, kes teadis ussisõnu” Metsa nõiduslik-ajatu miljööga. Eriti kui Raivo E. Tamm räägib targa näoga: mets ei ole ainult lillepidu, siin on surm ja hirm ja hullus lahti.

Omaette fenomen on Tunnetusüksus. Esimesed pool tundi ei pannudki ma tähele, et laval on elav bänd, nentisin vaid, et muusika kõlab kuidagi soojalt ja koduselt. Kindlasti võib siin tõmmata paralleeli hea jalgpallikohtunikuga, kes samuti platsil silma paista ei tohi, aga ometi mängu juhib. Üsna palju rõõmu nii näitlejaile kui publikule pakub kindlasti ka Tõnu Oja ja Villu Kanguri leidlik ja vaimukas tõlge.

Üks lahendamata küsimus tekkis ka. Raivo E. Tamm küsib hakatuseks publikult: “Kas te Tom Waitsi tunnete? Veits tunnete?” Huvitav, kuidas seda sõnamängu inglis- või saksakeelsele publikule serveeritakse?

PS muusikal “Black Rider” ei ole soovitatav taimetoitlastele ega loomakaitsjatele.