Kui ilmus Alice in Chainsi kolmas, kaanel süngelt süüdistava pilguga kolmejalgset koera kujutav album, olin äsja saanud kahekümneseks ja suhtusin kogu masenduspõhisesse, ent üllatavalt raadiosõbralikku raskerokki, mida grunge’iks nimetati, rõhutatud ükskõiksusega. Tagantjärele kahtlustan, et toonases vimmas võis oma osa olla seigal, et neidudel, kes Layne Staleyde ja Eddie Vedderite järele õhkasid, ei jätkunud sugugi pilke minu jaoks, aga midagi elulist – või just mängulist? – jääb 1990. aastatel peavoolustunud alternatiivrokist reeglina puudu ka praegu.