Veider raamat: Birk Rohelend
See oli kohutavalt paks ja siniste kaantega ning ma polnud julenud seda isegi kätte võtta puhtast hirmust lehekülgede arvu ees. Aga kui, KUI ma kord selle kaane avasin ja mu uudishimust pärani lapsesilmi rabasid sõnad: “Veri! Ei mingit kahtlust!” – siis olin eluajaks sõnadest jäädavalt anastatud, olin suurest õnnest põlvili langenud ja kümblesin nende oivaliste lehekülgede embuses, kõrvuni armunud Benkasse, kujutledes hirmuseguse aukartusega rohelisi gabardiinpükse, mille kohta mul pole endiselt aimugi, kuidas need välja näevad.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ega ka sellest, kuidas ma siis aastate kaupa kodust raamatuvaramut neelasin, mis heade nõukakommete kohaselt kattis uhkelt elutoa seinu. Mõned segadusse ajanud ja sestap ka puutumata jäänud köiteseljad kummitavad mind siiani unenägudes. “Pariisi suur kõrv” näiteks. Kelle kõrv? Kui suur? Milleks kirjutada raamatut kellegi kõrvast? Jah, ma lugesin. Kõike, mis kätte sattus. Paksud raamatud olid eriti head, sest need ei saanud kiirelt otsa. “Tuhat ja üks ööd” näiteks.
Aga ka mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid ikka sellest kõige kummalisemast, erakordsemast, mõjuvõimsaimast raamatust – minu elu suurimast elamusest. Teosest, mida lugedes valdas mind justkui hullus: palavik, mille käes vähkresin, korrutades endale, et ei, ei, ma ei ole kedagi tapnud. See polnud mina! See on vaid raamat, mitte reaalsus! See haiglaste unenägude, süü- ja õiglustunde hämmastav mikstuur, sõnadesse valatud maagia. Loomulikult “Kuritöö ja karistus”, Dostojevski. Teos, mis suutis läbida minu eneseteadvuse, nihkuda selle sisse, sulanduda minuga, saada minuks. Võõrkeha, mis imbus mu ihusse ja sai lähedasemaks kui nahk.
Unetutel öötundidel, kui raamistatud reaalsusest on saanud illusioon, korrutan ma vahel endiselt endale: ma ei ole Raskolnikov. Ma ei ole Raskolnikov. Ma ei ole Raskolnikov.
Või siiski?Veider raamat... on Areeni suverubriik, kus kirjanikud tutvustavad enda kokkupuuteid kummaliste raamatutega või kummalisi kokkupuuteid raamatutega.
