Veider raamat: “Märgalad”
Neli aastat tagasi kogu Saksamaad erutanud romaani minajutustaja, 18aastane Helen Memel, on haiglas, põhjuseks hooletu raseerimise tagajärjel viga saanud pärak. Haiglavoodis lesides jutustab Helen oma tavapärastest käitumisnormidest hälbivatest harjumustest ja eelistusest. Helen ei pese eriti regulaarselt oma genitaale – talle meeldivad sealsed lõhnad ja vedelikud. Helenile meeldib oma suguelundeid vastu avalike tualettruumide prill-laudu hõõruda – neli aastat võõraid baktereid ja ei ühtki infektsiooni! Helen lasi ennast 18aastaseks saades steriliseerida – miks käia oma ema ja vanaema jälgedes, kui saab teisiti, loobuda lastesaamisest ja kasvatada selle asemel hoopis avokaadosid, õilistades avokaadokive enne idanemist oma tupes?
Helen on tõeline mässaja, ta mässab oma lahutatud vanemate (kelle leppimist ta tegelikult kogu hingest soovib) ja ema poolt tütrele pähetambitud käitumisnormide vastu, laiemalt kogu “korraliku” elu vastu, ja teeb seda oma keha, kehaeritiste ja omapäraste seksuaalpraktikate kaudu.
“Märgalad” ei ole kindlasti sündinud higi ja vaevaga. Romaanist õhkub kirjutamislusti, Roche’i keelekasutus on julge ja nauditav. Ta on isegi tunnistanud, et tal oli raamatut kirjutades väga lõbus. Romaani on nimetatud nii masturbatsioonipamfletiks kui lapsikuks pornograafiaks – jah, seal on nii eneserahuldamist kui seksi, kuid seal on ka see oluline asi, mis teeb lihtsalt kahe kaane vahele köidetud paberilehtedest raamatu – lugu.
Roche’i feministlik anaaloopus on küll pisut veider, aga samas kohati ikka väga lõbus lugemine. Kõike muud kui noore naise comme il faut-esikromaan. See on lugu, mis tülgastab, ajab naerma ja erutab. Naise teine teos, 2011. aastal ilmunud “Sülepalved” (“Schoßgebete”), meeldis mulle “Märgaladest” rohkemgi.