Helen on tõeline mässaja, ta mässab oma lahutatud vanemate (kelle leppimist ta tegelikult kogu hingest soovib) ja ema poolt tütrele pähetambitud käitumisnormide vastu, laiemalt kogu “korraliku” elu vastu, ja teeb seda oma keha, kehaeritiste ja omapäraste seksuaalpraktikate kaudu.

“Märgalad” ei ole kindlasti sündinud higi ja vaevaga. Romaanist õhkub kirjutamislusti, Roche’i keelekasutus on julge ja nauditav. Ta on isegi tunnistanud, et tal oli raamatut kirjutades väga lõbus. Romaani on nimetatud nii masturbatsioonipamfletiks kui lapsikuks pornograafiaks – jah, seal on nii eneserahuldamist kui seksi, kuid seal on ka see oluline asi, mis teeb lihtsalt kahe kaane vahele köidetud paberilehtedest raamatu – lugu.

Roche’i feministlik anaaloopus on küll pisut veider, aga samas kohati ikka väga lõbus lugemine. Kõike muud kui noore naise comme il faut-esikromaan. See on lugu, mis tülgastab, ajab naerma ja erutab. Naise teine teos, 2011. aastal ilmunud “Sülepalved” (“Schoßgebete”), meeldis mulle “Märgaladest” rohkemgi.