Veljo Tormis “Töötlused: Laulu jäävuse seadus”
Minutid kulusid, ühed lood tulid teiste asemele, mõned natuke paremad, teised natuke vähem. Ent liiga paljud neist olid kuidagi viisakad, pieteeditundelised, heast maitsest laetud ning see tegi mu rahutuks. Nii et mina ja see plaat – ma arvan, et me saame ühest asjast eri moodi aru.
Veljo Tormise vormistatud rahvamuusika teenib siinsete töötluste kontekstis valdavalt üht funktsiooni. Ta on justkui trepp, mida mööda minna n-ö oma juurte juurde, sõlmida traditsioon tervikuks, ületada piirid, mis tänast inimest regilaulust eristavad. Selle idee lihtsustatud mudel võiks kõneleda umbes sellest, et moodne postmodernne massikultuur on meid lahutanud meie allikatest ja nüüd on meie kohus minna ajas sügavuti tagasi neid allikaid otsima.
Tegelikult on asi täpselt vastupidi. Kui too massikultuur meile midagi õpetabki, siis just terviklikkuse illusiooni. Seda, et piire on kerge ja sujuv ületada, sest kõik on tegelikult “oma”. Aga äkki ei ole? Äkki me ei saa minna tagasi? Äkki on mingid olulised asjad lõplikult kadunud? Jah, muidugi on selle tunnistamine, et kommunikatsioon omaenese traditsioonigagi enam ei toimi, ebamugav, häiriv ja hirmutav. Aga kreatiivse mootorina on see äratundmine isegi intensiivsem kui tasakaalustatud ja optimaalne juurtelembus.
Ma ei saa midagi parata, et mulle tundub Eesti folkloor olemuslikult “võõra” ja mitte “omana”. Ja ma ei saa aru, kuidas on võimalik, et suurt keegi siin plaadil samamoodi ei tunne. Tõsi, siin on Muschraum oma teadlikult steriilse metoodilisusega, Marsen Jules oma tumeda doom-orkestratsiooni, 3 Pead oma digitaalse dub-transiga – nemad (ja vahest mõned veel) ehk tajuvad distantsi ja võõristust, tajuvad kriisi ja kriitilisust kui võimalust kogu selle projektis. Kuid teisal on ülearu tihti tulemuseks elektroonilise suminaga kenasti dekoreeritud koorilaulud või armsalt feminiinne maailmamuusikaline meeleolumuusika umbes sedamoodi, nagu Kirtana Rasa või Tiiu Kiik seda siin teevad. Mitte tingimata halb, lihtsalt end juba ette ammendav. 5
