Vaatan üht vana pilti, kontsertvõtet 1976. aasta kevadest. Esiplaanil noor Andrei Makarevitš, seinal paberist välja lõigatud tähtedest kiri – Ajamasin. Ajamasin, see on Mašina Vremeni. 1968. aastast tegutsev bänd. Tolle liider Makarevitš on sedasorti suurus, kellega tahaks kokku saada, parem kui mitu korda, ning pikalt ja kiirustamata vestelda. Teha koos süüa, sest Makarevitš on suur kulinaariahuviline ning toiduteemaliste telesaadete juht. Tore oleks, kui ta ei keelduks, võiks võtta viinagi, kuigi ei tea, kui vinge viinaekspert Makarevitš tänase seisuga on.

Võiks pajatada Vene muusikast. Rokist ja popist. Sellest, miks Jekaterinburgist (ehk Sverdlovskist) kerkis mingil hetkel head ja sünget rokki, miks Novosibirskist tuli aina hoogsat punki ning mis tähendus oli ja on Peterburi rokk-poeetidel. Viktor Tsoil, näiteks. Kuidas tundus muusikalises mõttes kauge Eesti ning mida tähendas olla nõukogude ajal poolpõrandaaluse rock’n’roll’i kunn Moskvas. Kui sageli andsid võmmid kodus ukse taga kella? Ah soo, Makarevitš, kelle puhul täheldasid kriitikud kunagi mõningast võimutruudust, on täna Putini & Co suhtes kriitiline. Jah, tore oleks istuda ja rääkida, kui vanameistril miskit selle vastu poleks. Tegelikkus on see, et mul on võimalus Makarevitšiga rääkida telefoni teel. Tema bänd on tuuril. On just andnud kontserdi Jekaterinburgis ja on kiirustamas live’ile teise Uurali linna Tšeljabinskisse, mis sai üle ilma kuulsaks tänu hiljuti sinna eksinud meteoriidile. Meil on aega 10 minutit.

“Aljo,” ütleb Andrei Vadimovitš pisut tüdinud toonil.

Makarevitš ütleb, et andis just intervjuu ühele teisele väljaandele, ega tundu olevat järjekordsest võimalusest küsimustele vastata just liiga vaimustatud.

“Teate, mul on jube kiire, nii et teeme kärmelt,” lisab ta kärsitul moel. “A, nu davai…”

On selge, et sellises olukorras, kus aega väga vähe ning küsida tuleks vaid superoriginaalseid ja ülitabavaid küsimusi, tulevad pähe banaalsused. Sestap küsin:

Mis kavaga Tallinnas esinete? Kas pigem vanade tuttavate hittidega või uuema, ja ehk mitte nii tuttava loominguga?

Teeme nii vanu hitte kui uusi. Kõike. Oleme ausad, kahetunnise kontserdi jooksul jõuab ju paljutki mängida.

Kontserti reklaamitakse seoses 1976. aasta TPI saalis toimunud festivaliga ja mõtlesin, et teete äkki sel puhul ka mingi erilise programmi. Või et Tallinna publiku jaoks on programm pisut teine kui näiteks Venemaa kontsertidel.

Ei no seda küll – Tallinna kontsert on loomulikult natuke teine kui Venemaal.

Võib öelda, et 1976. aastal TPI saalis toimunud festivalist sai mingis mõttes alguse teie tähelend.

Võib tõesti nii öelda. Või mis “võib öelda” – nii oligi.

Mis tunded teid valdavad, kui Tallinna tulete?

Ei, mis seal rääkida, vana hea Tallinn. Tunded on alati ülevad, kuigi ei käi siin enam kaugeltki nii tihti, kui tahaks. Meenub vaba ja rikkumata õhkkond.

On teil siin linnas ka vanu sõpru?

Kunagi oli palju tuttavaid, enam mitte. Paljud on kahjuks kas surnud või hoopis mujale elama läinud.

Kas Nikolai Meinertit, kes oli omal ajal teile palju kuulsust toonud festivali üks korraldajatest, mäletate?

Muidugi mäletan. Väga hästi mäletan.

Ükspäev kohtusin Nikolaiga ja rääkisime sellest festivalist, ajast ja inimestest ning ta ütles huvitava mõtte – rokk Venemaal polegi olnud niivõrd muusika, kuivõrd sotsiaalne nähtus. Et rokkmuusik on Venemaal midagi enamat kui lihtsalt muusik.

See on kõikjal, mitte ainult Venemaal, ikka nii olnud, et mees kitarriga on messias ja lunastaja. Enam muidugi mitte.

Miks enam mitte?

Aeg on teine.

Ja rokkmuusika on tänapäeval osa suurest popimasinast, ei muud?

Mitte päris seda – kitarriga mees pole messias ja lunastaja. See aeg on läinud. Ja ma arvan, et pole mõtet seda aega taga igatseda. Aga kui rääkida rokist, siis ma ei saa absoluutselt aru, mis asi see rokk on.

Kuidas nii? Teid ju peetakse vene rokiklassikuteks või ka -saurusteks.

Teate, mul on väga raske öelda, mis asi on rokk. 45 aastat olen teinud oma muusikat, aga seda, mis on rokk, pole ma seniajani leidnud.

Väga huvitav.

Rokk on lihtsalt silt. Minu jaoks on olemas vaid muusika – hea või halb muusika. Kusjuures, ma ütleks, et kümme protsenti kogu maailmas tehtavast muusikast on kuulatav,ülejäänu täielik möga.

Sellega olen ma pigem nõus. Teie bändi nimi on Mašina Vremeni. Kas teie kontsertki võiks mingis mõttes olla üks sõit ajamasinaga?

Kuulge, ärge esitage nii veidraid küsimusi. Mašina Vremeni on lihtsalt ühe muusikalise kollektiivi nimi ja kogu lugu. Ei ole mõtet siit otsida mingit sügavamat sisu, tagamõtet või filosoofiat.

Mulle lihtsalt tundub, et teie publik on eeskätt see, kes on koos teiega kasvanud, ning teie kontserdid on võimalus üheskoos kunagisi aegu meenutada, tänapäevast rääkida ning tulevikule mõelda.

Eeskätt on meie kontsert lihtsalt kontsert. Meie publik pole tegelikult ainult need vanad austajad, kes koos meiega kasvanud ja nüüd nii väga vanadest aegadest heietada tahaksid. Nii palju, kui olen tähele pannud, käivad meid vaatamas nii noored kui vanad. Tulevad ja kuulavad lihtsalt muusikat. Ja pole mõtet seda asja väga keeruliseks ajada.

*

Just sel hetkel, kui mu küsimuste listis on järjekord jõudnud Venemaa sisepoliitikat puudutavani; kui mul on plaanis Makarevitšilt küsida, miks ta varem oli vene võimuladviku suhtes pigem tolerantne, isegi toetav, kuid on nüüd asunud neidsamu võimumehi kritiseerima; miks mõistab ta hukka selle, kuidas võimud käitusid Pussy Riotiga; miks ta on toetanud vangis istuvat endist oligarhi Mihhail Hodorkovskit ning presidendivalimistel Putiniga oponeerinud teist mogulit Mihhail Prohhorovi… just sel hetkel ütleb Makarevitš pakaa! “Pean kahjuks lõpetama. Mind ootab Tšeljabinsk,” ütleb ta.

Võib-olla, mõtlen, ongi hea, et seekord Vene muusikuga poliitikast ei rääkinud. Üksnes muusikast.

Mašina Vremeni esines laupäeval, 9. märtsil Nokia Kontserdimajas.