Veneetslane Veronast
Luxembourg’’ palee, kus praegu asub Senat, on renessanss-lossike ajast, mil Maria de Medici oli prantsuse kuninganna ja õukonna suhtlemisel kasutati ohtralt itaalia keelt. Senatihoone külge on sisse seatud kunstigalerii, mida Pariisi publik seostab eriti renessansi suurmeistritega, kes seal peaksid end tundma kodus, nagu paari aasta eest Raffael, alles hiljuti Botticelli ja nüüd Veronese.
Näituse korraldajad on tahtnud Veronese “ilmalikke” töid eraldada usuainelistest kompositsioonidest. Aga renessansikunstnikud maalivad enamasti kõik profaanselt, oma ajastu elutunnetuse ning maitse kohaselt, kuigi nad meeleldi mängivad Piibli teemadega. Veronese “Kaana pulmas” võib tunda veneetsia karnevali meeleolu. Kirev rahvahulk, türklased oma turbanitega, aafriklaste eebenimustad pead. Ja peolaual Murano veiniklaasid, igatsorti puuvilja ja esimesed kahvlid, mida Prantsusmaa tollal veel ei tunne.
Profaanse ja religioosse eristamine võeti tõsise vaidluse alla, kui inkvisitsioon protesteeris teatraalse “Püha õhtusöömaaja” vastu. Piibli järgi veetis Kristus selle õhtu oma kaheteistkümne apostliga. Veronese asetab sündmuse luksuslikku paleesse, mis on rahvast täis: uhked härrasmehed, võluvad naised, neegrid, saksa sõjamehed, ka üks kääbus oma papagoiga… Muide, loomi on Veronesel igal pool – eriti koeri, kõrgete käppadega jahikoeri ja diskreetseid karvanässe.
Konflikt inkvisitsiooniga lõppes lihtsalt: maalile pandi nimeks “Pidusöök Levi majas” ja nii ei olnud kellelgi enam põhjust pahandamiseks. Eneseõigustuseks ütles Veronese paar lauset, mis on läinud ajalukku: “Kui lõuendil jääb vaba ruumi, siis kaunistan ma seda figuuridega” ja siis veel: “Meie, maalikunstnikud, lubame endal vabadusi nagu poeedid ja narrid!”
Veronese meisterlikkuse, arhitektuuri-meele, särava koloriidi ja veneetsialiku elurõõmu üle on kirjutatud tarku traktaate ja lüürilisi lehekülgi. Pierre Rosenberg Prantsuse Akadeemiast arvab, et siin on tegemist “kõikide aegade kõige suurema ja kõige üllatavama kunstnikuga.”
Siin võib unustada kõik interpetatsioonid ja kommentaarid. Kõigepealt torkab silma maalide “jutustavus”. Vaatleme näiteks Euroopa röövimist. Nagu teada, muutis Jupiter end härjaks, viskas kuningas Agenori tütre Europe endale selga ja viis ta Kreeta saarele. Seda motiivi on kasutatud mitmel pool ja tavaliselt näeme seal pärani silmadega paanikasse sattunud neiut. Veronese loob hoopis piduliku meeleolu. Valgus on koondatud neiu rinnale. Tema ümber askeldavad luksuslikult riietatud näitsikud ja õhus hõljuvad tiivulised amoretid viskavad lilli alla. Ka härg Jupiterile on pandud pärjad üle kõrvade. Muide, see elujõust turtsuv jõhker jumalus lamab siin maas ja paistab olevat üsna pehmeloomuline. Ilme on kuidagi vasikalik.
Maali teine osa jutustab lahkumist. Härg kõnnib oma saagiga minema. Temast on nüüd näha saba. Ja näitsikud viipavad jumalagajätuks.
Veronese on täis maist elurõõmu ja tema armulood võivad üllatada. Kui neid tõlkida fotograafiasse, tänapäevaste rekvisiitidega, siis saaksime mõnel puhul peaaegu pornograafiat. Aga Veronese värvid ja huumorimeel suudavad ka iseenesest nilbed olukorrad vastuvõetavaks teha. Marsi ja Venuse embus, kus mõlemad kehad on enamvähem paljad ja naise hoiak ei lase kahelda selles, mis seal parajasti toimub, on vürtsitatud sõjajumala ilmumisega trepile. Selle asemel, et teineteisele armunult silma vaadata, pööravad mõlemad pea hobuse poole…
Silma torkab ka, et naised on enamasti ühesugused, olgu Juudit, Lukreetsia või kunstniku elukaaslane: roosad põsed, veneetsia-blond käharad juuksed, rafineeritud ehted, peaaegu kohustuslik pärlikee ja sageli paljas rind, mis nagu kuuluks tualeti juurde. Mehed on aga viriilsed, habemikud, tumedate juustega.
Portreedesaali punased seinad annavad mõnele külalisele illusiooni, et viibidki Veneetsias, teised jälle arvavad, et see “lillakas- punase veinipära ja rooste segu” oleks võinud ära jääda. Mind isiklikult segavad kõige rohkem külastajad, sest ikka seisab mõni pikk meesterahvas või laia kübaraga daam just selle pildi ees, millesse tahaks süvenda.
Kuid kõik negatiivne ununeb. Maria de Medici palee, mees Veronast – kõige veneetsialikum 16. sajandi kunstnikest – ja kirjud sügislehed, mis tantsivad niiskes Pariisi tuules, jäävad mällu särama.
