Selle lause lasi kaheksakümne aasta eest Pariisist lendu Gertrude Stein, ameerika kirjanduse ekstsentrilisemaid daame, kellel oli, muide, tugev mõju Ernest Hemingwayle ja tema põlvkonnale. Stein oli viljakas kirjanik, kuid ei kuulunud ei toona ega hiljemgi eriti loetavate kilda. Teda mäletatakse pigem tänu avangardlikele vormieksperimentidele, kuulsale salongile ja mitmele lausele ning fraasile, mis kirjanduslugudesse kinnistunud.

Mida tähendab Roos on roos on roos? Hea küsimus. Enamikule ei muud kui tautoloogilist nonsenssi. Gertrude Steini ise üritas vabastada üksiksõnu formaalsest kontekstist ja morfoloogia- ning süntaksireeglitest, et nad võiksid "toimida otseväljenduse iseseisvate plastiliste agentidena". Ent see selleks. Mul on kuri kahtlus, et kui säärane loitusulaadne lause suudab pärast põlvkonnavahetusi ellu jääda, kannab ta endas enamat kui algselt määratud. Miks ei võiks see absurdne sõnade rida heiastada - näiteks - toda sürreaalsust ehk ebategelikkust, mida eelmine sajand paiskas meie ellu suisa äraspidise naudinguga? Liiatigi on põhisõna lihtne asendada mõne teisega.

Kes või mis on Venemaa? Paksud raamatud pakuvad vastakaid vastuseid. Aga segaselt seletada armastavad ka lühikesed ajalehekirjutised. Tahes-tahtmata tekib kiusatus plagieerida preili Steini ja katsuda lihtsaga hakkama saada: Venemaa on Venemaa on Venemaa. Teisi sõnu: Venemaa on asi iseeneses, üheaegselt nii tautoloogiline kui ka sürrealistlik. Eurooplased tahavad teda seletada ja mõista, aga malli, mille abil annaks meie idanaabrit kirjeldada ja ta käitumist ennustada, ei leia kusagilt. Sest tõepoolest: Venemaa on Venemaa on Venemaa.

Meie, eestlased, oleme kord kurvad, kord kurjad. Vaadake, kuidas Moskva meid tillist tõmbab, meiega mäkra mängib, meile pikka nina näitab. Süüdistus tuleb süüdistuse otsa, nõudmine nõudmise otsa. Meie anname järele, tuleme vastu, püüame aru saada, aga piirilepingut ei sõlmita, topelttolle ei kaotata, presidendiketti ei tagastata.

Alustagem viimasest. Tegemist ei ole ehtekunsti hinnatud aardega. Tagasihoidlikud olid materjalid, millest too kett ühe väikeriigi presidendi tarvis sepistati, ja rabavaks ei osutunud teostuski. Kremli relvapalati hiigelvarade hulgas on see silmapaistmatu säilik. Pärast taasiseseisvumist on meile hulgaliselt tagasi antud EV-le kuulunud vara (kulda, saatkonnahooneid, arhiivdokumente jmt) ning sõlmitud meie omariiklust tugevdavaid ja majandusarengut soodustavaid välislepinguid. Paraku on need tulnud ühest suunast. Turritav idanaaber ajab samal ajal kiusu. Miks?

Me teame, et eelmine sajand oli venelastele katastroofiline ja ega viimane tosin aastatki ole kerged olnud. Paranemata/parandamata haavade kõrvale lüüakse pidevalt uusi. Me teame ka seda, et Venemaal võtab järjest veidramaid vorme nostalgia tsaaride kunagise hiilguse ning vägevuse järele, et neoimperialistlikke pürgimusi ei ole üritatudki sealsest ühiskonnast välja juurida, et Eesti-Läti-Leedu iseseisvumine on endiselt terav okas kurgus. Jah, mõista võime paljutki. Siiski jääb vastuseta küsimus, miks on Moskva enda mänginud säärasesse patiseisu, kus ta ei saa tagastada röövitud ametiketti, st ei saa toimida normaalse riigina.

Vaatame teisest vinklist. Balti mere kunagiste provintside hoidmine oma mõjusfääri pidanuks olema Venemaa huvides. Mis on aga tegelikult juhtunud? Moskva aetav lähivälismaapoliitika lausa tõukas kolm väikest naabrit Läände. Teisalt jooksid Vene diplomaadid Brüsselis, Washingtonis, Berliinis, Pariisis, Londonis jalad rakku, et tõkestada endiste liiduvabariikide pääs NATOsse ja Euroopa Liitu. Tulemuseks totaalne nurjumine. Ma ei taha Eesti välispoliitika kujundajatele liiga sügavat kummardust teha. Võib-olla oli see pelk kokkusattumus, et mõned meie tipp-poliitikuid mõistsid käsitada Venemaad kui nähtust, mida ei ole võimalik seletada euroopalike käitumisnormide ning väärtushinnangute najal. Venemaa on Venemaa - irratsionaalne ja ebaloogiline, iseennast jaatav ja eitav ühekorraga. Just sellisena tuleb teda võtta.

Kui Pekka Erelt (EE, 18.06.) ja paljud teised peavad Eesti-Vene suhteid üheks suureks Eesti tillitamiseks, siis mina nendega päri ei ole. Tallinn olla kaksteist aastast Moskvale ainult järele andnud, kurdetakse. Ons ununenud, et taasiseseisvumine seadis Eestile selge sihi: teiseneda Lääne-tüüpi demokraatiaks? Selle eesmärgi taustal on üsna meelevaldne näha suhtumismuutustes muulastesse mööndust Moskvale.

Või: millest algas vaidlus vene kirikuga? Konstantinopoli patriarhi kanoonilise alluvuse taastamise järel 1993 keeldusid Moskva-meelsed preestrid ning kogudused uuendatud suhet tunnustamast ja nõudsid oma kiriku eraldi registreerimist sama nime all ja põhikirja järgi, mis on EAÕK-l. Eesti valitsus keeldus ja keeldus kõik järgnevad aastad, kuni Moskvast tuli lambukestele käsk nimi vahetada ja põhikirjas vajalikud parandused teha. Kes kellele järele andis?

Muide, mida me saavutanuks, kui oleksime Eesti-Vene suhted muutnud vorst-vorsti suheteks? Retoorika retoorikaks, kuid mõlemad jalad jäägu maa peale. Venemaa on Venemaa on Venemaa - nagu eile nii ka täna. Eestist, Lätist ning Leedust aga saavad NATO ja Euroopa Liidu täisliikmed.