Venemaa tähtsaim täiskasvanu
Ühes 90ndate alguse Kesktelevisiooni "Sinises tulukeses" aasisid vene estraaditähed Tabakovi kallal, et kuidas ta küll nõnda palju teha jõuab, nii et see mitmekülgsus tekitavat teistel lausa alaväärsuskompleksi. Maestro vastas naerdes, et teda omakorda piinab üleväärsuskompleks.
Oleg Pavlovitš, olete Moskva Kunstiteatri kunstiline juht, veate endanimelist teatrit, näitlete laval ja kinos, koolitate näitlejaid ja lavastajaid. Kuidas te nii palju jõuate? Füüsiliselt inimene ju seda ei suudaks!
Inimene jõuab ja inimene suudab. On lihtsalt vaja vähem magada!
Naerab. Nagu aastaid tagasi "Sinises tulukeses".
Teie kolleeg Adolf Šapiro kurtis sügisel Areenis, et teater on raha survel muutumas turgu teenindavaks.
Teate, see on sõnademäng Adolf Jakovlevitši poolt. Ei tohi sedasi sõnadega mängida! Kui vana te olete?
28.
Nojah, teile võib see muljet avaldada, aga mulle enam mitte. Teater on teatrivaatemänguline ettevõte. Sellega peab tegelema oskuslikult ja tõsiselt. Kui mind raha huvitaks, tooksin ma siia kolm korda "Armastuse sublimatsiooni" ja korjaksin päris hea summa. Aga ma tõin ka Bernhardi, Andrejevi ja Faulkneri. Asja peab oskama ajada! Seda oskavad väga vähesed minu kolleegid. Paljud lasevad end voolust kanda nagu rumalad palgid, olles absoluutselt veendunud, et jõuavad Kaspia merre. Aeg-ajalt on ju vaja vaadata kallastele. Ja mingil hetkel randuda. Ja üldse, kõik sellised arutlused ajavad mind naerma!
Aga Tabakov ei naera. Ta ilme on mõtlik, nagu Walter Šellenbergil "17 kevadisest hetkest".
Koostan just tudengitele suunatud lavastuste programmi. Ei midagi originaalset – 1970. aastal, kui sain Jefremovi Kunstiteatrisse mineku järel Sovremenniku direktoriks, tegin samamoodi. Vaatajad, kes praegu käivad Sovremennikus, värbasime me 70ndatel. Ühtlasi nende lapsed ja lapselapsed. Sarnast asja plaanin ka nüüd.
Lisaks adresseerisin ühe lava selle ühiskonnakihi jäänustele, keda Nõukogude ajal nimetati nõukogude intelligentsiks.
Täpsustan, Šapirot kurvastas kommertsvaatemängu tungimine hariva teatri kohale.
Kuidas ta sinna tungib?
Sedasi, kui enam muud valida pole.
Kahjuks käituvad inimesed nii, nagu me lubame neil käituda. Elu on hulga laiem ja huvitavam, kui see, kuidas me teda ette kujutame. Elu on hulga ettearvamatum. Teate, kuidas Puškin nimetas dekabriste? "Planšikud". Vot mina ei kuulu selliste hulka. Olen oma majandusvaadetelt liberaalne ökonomist. Ma paiknen võrdses situatsioonis väga paljude oma kolleegidega, aga meil on erinev töötulemus.
Minu programm on järgmine: aitama peab seda, kes ühe riigi eelarvest eraldatud rubla peale teenib maksimaalse hulga raha. Näiteks eraldati ühele teatrile sada miljonit, teater teenis sellega kümme miljonit. Aga Kunstiteater teenis eraldatule needsamad sada miljonit lisaks! Järelikult tuleb riigil aidata Kunstiteatrit. Päris nii lihtne kõik muidugi ei ole. Võimalik, et minu iseloom on ka mängus, aga see ei ole täna jututeema.
Teie endanimeline teater kannab teatripere traditsiooni. Ometi olete öelnud, et riik peab olema rangem ja osa teatreid laiali saatma.
Venemaale ei ole taskukohane pidada 550 teatrit. See viib teatraalse vaesuseni. Viimane ei ole küll minu, vaid Nikolai Ivanovitš Buhharini formuleering. Kõigi võrdne vaesus on õõvastav idee! Täna ei ole riigil võimalik nii suurt hulka teatreid pidada. Ka inimene on surelik. Mõni valib eutanaasia. Teatri sünni mehhanism on meil küllaltki selgelt välja töötatud, aga teise ilma mineku viis on veel üsna kahtlane.
Kas teatri roll on tänapäeval sama mis Stanislavski aegu?
Teate, see teater, mida usun või armastan või mis minu on professionaaliks vorminud, jah, see ei ole muutunud. Olin Novosibirskis kahenädalasel gastrollil. Kui see lõppes, ootas mind seal üks väike poiss – nii kümne-üheteistaastane. Astus minu juurde ja ütles tõsiselt: "Nüüd ma HAKKAN teatris käima!"
Teatri roll on endine. Lihtsalt ei maksa kirjutada õõvastava kapitalismi arvele meie isiklikke ebaõnnestumisi. Kes see Läänes ütles, et "demokraatia pole parim valitsusvorm, aga midagi paremat pole me ka välja mõelnud"?
Vist Churchill…
Vist küll. Pange tähele üht huvitavat nähtust. Venemaal on alanud sajandi algus, nagu ka saja aasta eest, tugevalt pingestatud teatriprotsessi elavnemisega. Kunstiteatris on seitse-kaheksa tegijat, peale nende liigub veel neli. See on suur kogus andekaid inimesi.
Tabakovi silmis süttib leek, nagu kuningas Louis’l "Kolmes musketäris".
Räägime siin rubla dikatuurist. Mis kuradi rubla diktatuur!?! Milline diktatuur sunniks mind veel kord "Kirsiaeda" ja veel kord "Metsa" ja veel "Valget kaardiväge" ja takkapihta "Sinilindu" tegema?! (Retooriliselt) Milline idioot teeks tänapäeval "Sinilindu"! (Tükid on Kunstiteatri kavas ja "Sinilind" plaanis – toim.)
Arvasin, et Puškini fraas "väljamõeldise peale pisaraisse upun" kehtib vaid Venemaal, aga mida ma näen?! Kus Eesti publiku traditsiooniline vaoshoitus on? Miks te mu etendustel nuuksute ja nina luristate?
Usun, et kui tõsiselt, inimlikult räägitakse valust ja reaalsest minu valust, siis on sel mõju igal pool, Jaapanist Kanadani.
Ja teine asi: mina ei tunne huvi laias ilmas venekeelse diasporaa teenindamise vastu.
Kuidas läheb Eesti noortel, kes teie teatrikoolis Moskvas õpivad?
Mitte mingit seost ametlike programmidega sel asjal pole. Üheksa aastat tagasi pöördus minu poole Riia Vene Draamateater palvega, et valmistaksin neile ette põlvkonna näitlejaid. Tegime ära. Väga aktiivselt aitas kaasa teatri direktor ja veel aktiivsemalt Moskva linnapea Juri Lužkov. Õpetati neid tulevasi näitlejaid Moskva maksumaksja raha eest, nagu ka nüüd koolitavad Moska maksumaksjad uut põlvkonda Tallinna Vene Draamateatri jaoks.
Rõhutan, ametlike programmidega, mis abiks kaasmaalastele välismaal, pole sel seost. Ma ei mängi üldse neid mänge!!! See on minu inimlik vastus mu kolleegide kriisiolukorrale. Riia teater on Vene impeeriumis üks vanemaid, on isegi vanem kui Moskva Kunstiteater. Kuidas ma sain siis mitte vastu tulla? Õigluse huvides pean mainima, et mõned minu õpetatud näitlejad on juba minu juurde naasmas.
Aga kuidas meie omadel läheb?
Arvan, et seal on kaks ja pool, isegi kolm kahtlematut annet. Varsti näete isegi.
Peate nende tulevikuga plaani?
Ei. Lepingu järgi peavad nad Eestis teatud hulga aastaid teenima. Eks pärast selgub, kus nad tahavad töötada.
Elmo Nüganeni Moskvasse kutsute?
Nüganen mind huvitab, aga ma ütlen kohe, miks ta mulle vajalik on. Mitte selleks, et saada saal täis, vaid selleks, et esitleda Moskvale emotsionaalset Eesti lavastajat! Ongi kõik.
Viimast ütleb Tabakov nagu kass Matroskin Prostokvašino multikast.
Tal heliseb telefon.
Kuidas-kuidas? 72 protsenti lastest, nalja teete või? No loomulikult, andke neile see päev. Musi.
Kõne lõpeb
Vaat, mis vanast peast välja tuleb. Venemaal küsitleti lapsi. Küsimusele, kes on kõige tähtsam täiskasvanu… Tabakov vappub naerust. 72 protsenti… No on lollid… Nimetavad mind.
Mina ja tähtsaim täiskasvanu? Ma olen ju tähtsaim kergemeelne inimene!!!
Oleg Tabakov (70)
Venemaa tuntuim näitleja, lavastaja ja teatripedagoog.
Teinud ligi 200 rolli ja üle 30 lavastuse.
Väga tegus kinoekraanil ja tuttav ka Eesti publikule ("Sõda ja rahu", "17 kevadist hetke", "Kolm musketäri", "Moskva pisaraid ei usu", "Oblomov", "Lõpetamata pala pianoolale", "Riiginõunik").
Tabakov oli 50ndatel Sovremenniku teatri üks asutajaid.
80ndatel ühines Kunstiteatriga ning asus juhatama selle õppestuudiot.
Praegu on ta Kunstiteatri direktor ning juhatab ka endanimelist teatrit, mis alustas 1977 endises söepunkris.
Tal on kaks poega ja ta naine ootab last. Sünnitus on kevadel.
