Mina nägin esimest korda verd lasteaialapsena verekabinetis. Õige pisut katseklaasides, suurem kogus kumerates kottides. Ja vere ümber käis korrapärane mõõdetud askeldamine valgetes kitlites. Ema seletused ja arstide olek andsid mulle selge sõnumi: veri on väärtuslik, ja sellega ei toimetata ükskõik kuidas.

Kaks väikest sõbrannat Ferrante raamatus näevad verd palju loomulikumal kujul: haavadest purskamas. Napoli vaeste naabruskonnas teevad kõik kõigile haiget, kodus ja tänaval, ja nii tundub see päris tavaline argielu osa. Ka Elena ja Lila, raamatu alguses päris pisikesed, peavad terava servaga kive loopima ja võitlema endale välja selle ruumi, mida nende kasvavad kehad vajavad.

Edasi lugemiseks , telli digipakett või osta artikkel
0,59 € Osta artikkel