Vietnami ellujäämisõpetus
Ellujäämisõpetus number 1
Vietnami motoriseeritud liiklejad on üldjuhul sõbralikud ega pea
maavõistlust, kus iga langenud jalakäija eest punkte saab skoorida.
End foorituledest põrmugi eksitada laskmata kimavad jalgratturid,
motika-, auto-, bussi- ja rekkajuhid Vietnamis keskmise kiirusega, mis nii maal
kui linnas näib jäävat 40 kilomeetri juurde tunnis.
Tee ületamiseks on vaja budistlikku rahu ja pikka meelt. Kõik
kahe-, kolme- ja neljarattalised on reeglina valmis vabandava naeratusega
teeületajast – teda vahel ainult õige veidi riivates –
viimasel hetkel siiski ohutus kauguses mööduma.
Turistide
meelitamiseks trükitud reklaamvihikutes nähtud riisikübarate
asemel on tänases Vietnamis kõige levinumaks aksessuaariks eri
tegumoes, kujus, mustris ja värvis näomaskid.
Tarvitseb vaid
tunnikese mõnes linnas jalutada, et aru saada – sissehingatud
õhk kraabib hingajat seestpoolt kareda viiliga, olles heitgaasidest
küllastunud. Elegantselt suu ette seatud mask on seega pigem enesekaitse
kui moeröögatus.
Ellujäämisõpetus number 2
“Täna on uusaastaperioodi algus ja mu naine on just sünnitama
minemas,” püüab kuidagimoodi riigile kuuluva taksofirma sohver
lennujaamas välismaalastelt kuuekordset sõiduhinda küsida.
Eestis poleks sellise taksojuhiga midagi peale hakata, mõnes
arenenuma teeninduskultuuriga Euroopa riigis saaks sellisest vahejuhtumist hea
tahtmise korral tekitada keskmise ulatusega skandaali, kuid Aasia kultuuris
aitab vaid viisaka näoilme esilemanamisest.
Aasias on
“näo hoidmine” (loe ja mõista: rahulikuks
jäämine ka olukorras, kus lahke rikšajuht osutub algajaks
väljapressijaks, hotelli minibaaris napsutanud koristajate
alkoholitarbimine keevitatakse otsa turisti arvele ning tänavarestoranis
einestajat jälgib stoilise rahuga kolme tunni jooksul kohalik veidi
ülekaalus jõmpsikas, kelle ainus eesmärk on viiekroonine
nätsupakk õhtu lõpuks maha ärida)
musklinäitamisest või oma tähtsuse rõhutamisest
olulisem.
Rahulik Euroopa Inimene näib olevat
vaatamisväärsus omaette, midagi/kedagi sellist, kelle soovidega
arvestatakse ja kellega kaheldava väärtusega trikke teha
üritatakse vähem kui endast väljunud kahvanägudega.
Ellujäämisõpetus number 3
“Sa oled halb ja valelik mees ning tood mu ärile halba
õnne,” annab suveniirimüüja end päikese käes
tuliroosaks kõrvetanud ameeriklasele siira ühemõttelise
hinnangu. Ameeriklane ei tulnud selle pealegi, et kui kord juba mingi
mõttetu puu- või luuvidina hinna üle tingimist on alustatud
ja müüja on teatraalse ohkega võimaliku ostja hinnapakkumisega
nõusse jäänud, ei ole sealmaal sobilik tehingust otsitud
põhjusega à la “küll see on üks kole asi”
või “see seelik tõmbub pesus kindlasti kokku” enam
taganeda.
Vietnami aastane sisemajanduse kogutoodang on umbes 700
dollarit elaniku kohta (võrdluseks: Eestis SKT inimese kohta oli
möödunud aastal umbes 18 000 dollarit ja Euroopa Liidu keskmine
ületas 28 000 dollarit) ning majanduse kasvutempo on
märkimisväärne isegi Kagu-Aasia regiooni kiirelt arenevate
naabermaadega võrreldes.
Vietnami SKT 7–8protsendiline
aastakasv toimub Eestiga umbes samas tempos. Kui Eesti valitsejad lubavad riigi
viie Euroopa rikkaima riigi hulka viia, on Vietnami võimulolijate
eesmärk lihtsamini mõ&
otilde;detav – 2010. aastaks peab riik vaesusest sedavõrd palju
kaugenema, et SKT inimese kohta ületaks 1100 dollarit aastas.
Ühe USA dollari eest annab ametlik valuutavahetaja 16 500 dongi ja
tänavanurga valuutahai veidi vähem, seega võib oletada, et
mingil eluhetkel on suurem osa vietnamlastest miljonilist rahapatakat käes
hoidnud.
Vietnami igast kolmest elanikust kaks on nooremad kui 35
aastat ega ole end kindlasti – ka kohalikus mõistes –
tulevikuks majanduslikult kindlustada jõudnud. Ka
ülejäänud kolmandik elab teatavaid majandusvabadusi lubaval
sotsialismiajal teadmisega, et ellujäämiseks ja edasiliikumiseks
tuleb kõvasti pingutada. Euroopast või ka kahe lennutunni
kaugusel olevast Singapurist tuttavat elukorraldust, kus linnatänavad
pärast tööpäeva asjalikest inimestest kiiresti
tühjenevad, Vietnamis silma ei hakka.
Jalgrattakette
õlitatakse, jalamassaaži tehakse ning veel kergelt tukslevaid poolenisti
sulgedest puhastet kanu müüakse lageda taeva all hommikust
õhtuni ja õhtust hommikuni. Pakutavate teenuste ja kaupade valiku
ning äritegemiskohtade osas on piiriks vaid fantaasia. Ametlikumat
tüüpi söögikohad sulgevad end kella üheteistkümne
paiku õhtul, kuid kogu ülejäänud äri näib
toimuvat 24 tundi ööpäevas.
Lisaks paadimatkade
korraldamisele ja külalismajade pidamisele on hea äriidee eri
tüüpi massaaž. Mõne aasta eest teadsid nii kohalikud kui ka
põhjalikuma ettevalmistusega turistid, et, khm-khm, vallatut massaaži
võis oodata karaokeklubis, juuksuriäris või piljardisaalis.
Praeguseks on kahest suuremast linnast, Saigonist (Vietnamis rahva
onu ja riigi kauaaegse
presidendi ning kommunistliku partei asutaja
järgi Ho Chi Min) ja pealinn Hanoist, saanud tõmbekeskused, mis
küladest parema elu jahile tulnud tütarlapsi tolmuimejana
kümnete tuhandete kaupa endasse imevad. Samal ajal on tavalise
spordimassaaži ja massaaži-millest-kodus-abikaasale-rääkida-ei-saa
vahe ähmastunud ja meelad meditsiiniliste oskusteta tüdrukud ka
korralike hotellide massaažisalongidesse kolinud.
Elektrigeneraatori ja/või gaasipriimusega varustet jalgrattale
konstrueeritud liikuvate söögikohtade menüüga
võistleb populaarsuse pärast Hót Tóc,
saiabatooni peitunud kuum viiner, mis maitse põhjal oletades valmistet
veidikesest sealihast, hulgast sojajahust ja törtsust roosa paberi
massist. Vietnamipärane kuum koer näib olevat rohkem kohalike
delikatess, päikeses üleküpsenud välismaalased eelistavad
kohalikke imemaitsvaid puuvilju.
Ellujäämisõpetus nr 4
Tänavail,
söögikohtadel, kauplustel ja linnadelgi on tavakäibes mitu nime.
Pärast Teist maailmasõda end iseseisvaks kuulutanud Vietnami on eri
ajal erineva edukusega juhtida ja valitseda püüdnud nii Prantsusmaa
kui Ühendriigid.
Minevik elab rahva mälus edasi. Nii
konkureerivadki Vietnamis ajaloolised kohanimed prantslaste pandutega, need
omakorda ameeriklaste antutega, need jällegi sisult täpsete ja
vormilt korrektsete revolutsiooniliste nimekujudega. Prantsuspäraseid
tänavanimesid näiteks on kõigi Vietnami linnade peale
tänaseks alles jäänud neli, nende hulgas on auväärsel
kohal keemiku-bakterioloogi Louis Pasteuri nimeline tänav.
Orienteerumine nõuab lisaks kannatlikule meelele kergeid
ajalooteadmisi; täieliku edu saavutamiseks tuleks kasuks mitme kaardi
olemasolu, et ikka oleks, mida päikesekuumas auravas tuk-tuk’is
rappudes võrrelda ja masendust teeskleval
e juhile näidata.
Vietnami keele tonaalsus (üht
sõna võib eri tähenduse andmiseks vahel kuuel-seitsmel eri
moel hääldada) ning tõsiasi, et inglise keelt
rääkivad vietnamlased “r” ja “l” vahel vahet
ei tee, muudab teeküsimise enamalt jaolt lõbusaks segaduseks. Samas
– ükskõik kuhu lahke vietnamlane teid ka ei juhataks, enamalt
jaolt tasub teda kuulda võtta, sest riik ei väsi eksootilisi
üllatusi pakkumast.
Vietnam näib liikuvat uuenemise
suunas ja paistab olevat lähiajaloo vapustused unustanud. Kindlasti
mängib siin oma rolli tõsiasi, et üle poole tänastest
vietnamlastest on sündinud pärast USA vägede väljaviimist
1973. aastal, kuid ilmselt on oma osa ka tõsisel tahtmisel rahulikult ja
kiiresti edasi areneda.
Kuigi vaba mõte pole Vietnamis just
teretulnud ning riik üritab kodanike ellu mitmel moel sekkuda, näib
suund (suhteliselt) vabale majandusarengule ja avatud koostööle
olevat meele järele nii võimuritele kui tavakodanikele.
Välismaailmast Vietnami majandusse tehtavad rahasüstid on viimastel
aastatel jõudsalt kasvanud, ainuüksi Singapur ja Taiwan on kumbki
riiki investeerinud üle 8 miljardi dollari ning osa investeeringutest on
ka majandusvõhikust kohalikule ja turistile näha. Tööstus
on kiires arengus, kuid täna toob riigile rikkust peamiselt kohalik floora
ja fauna – majanduse esikolmikus on kalandus, metsandus ja
põllumajandus.
Sõjahaavade nägemiseks (ning
vaieldamatult heroilise partisaniliikumisega tutvumiseks) on suurepärane
koht Vietnami elanike arvult teise linna Ho Chi Minhi lähedal asuvad Cu
Chi koopad (hääldus on sarnane tuntud moebrändiga Gucci, mistap
mõned Saigonist päevasele reisile asunud kohale jõudes
lähiajalooga silmitsi sattudes ilmselt saavad kerge pettumuse osaliseks).
Vietkongide kuulsusrikast ajalugu tutvustavas muuseumis on,
sarnaselt omaaegse Nõukogude Liiduga, kasutusel spetsiifiline
patriootiline sõnavara “Ameerika mõrtsukatest” ja
“vietkongi õilsatest vabastajatest” rääkimiseks.
Rohkem kui paarisaja kilomeetri pikkuses maa-aluses tunnelivõrgustikus
elasid ja võitlesid kümned tuhanded vietnami mehed ja naised,
veetes aastate kaupa suurema osa päevast keskmiselt 1,2 meetri
kõrgustes vähem kui meetrise läbimõõduga
käikudes, et sealt vaid vahel lahinguks või diversiooniaktiks
lahkuda.
Vietnamlaste tänane argipäev ja veidi segane,
kuid üldjoontes optimistlik tulevikukurss (pöörane, kuid
paljutõotav segu sotsialismist-kapitalismist-religioonidest)
nõuab palju vaprust ka paarilt järgnevalt generatsioonilt, kelle
kätes on maa tulevikuarengu võti.