3. aprillil jõuab meie kinodesse East­woodi üks paremaid filme (kui mitte kõige parem) - "Gran Torino". Oscari-nominatsioonist jäi see kultusliku automargi nime kandev teos ilma, aga see-eest sai "Gran Torino" USAs võimsa kassa­edu osaliseks. See on Eastwoodi edukaim teos, mis teenis juba avanädalavahetusega 30 miljonit dollarit, tehes temast kõige vanema staari, kelle film sellise raha kokku lükkab.

Aga raha rahaks. Oluline on hoopis see, et "Gran Torino" on vanameistri hüvastijätt, tema enda sõnul viimane film, kus ta oma hirmuäratavalt klõnksatava kõrisõlme ja katkendlik-sosiseva sugestiivse tämbriga ise kaamera ees näitlejana platsis on. (Režissöörina näeme teda veel mõnda aega mööbeldamas, praegugi on vanameistril käsil eluloofilm Nelson Mandelast.) Kuna "Gran Torinost" võib välja lugeda kommentaari kogu Eastwoodi karjäärile, siis vaatame korraks ajas tagasi.

Eastwood võeti Korea sõja ajal armeesse, kuid ta sattus ­sõjaväelennuki pardale, mis San Francisco lähedal Vaiksesse ookeani kukkus. Ta pidi jääma õnnetuse kohta tunnistusi andma ning pääses seetõttu erinevalt teistest oma üksuse meestest Koreasse rindele sattumast.

Tema kinokarjäär algas 50ndatel B-filmides ja sai 60ndatel tuule tiibadesse tänu Sergio Leone legendaarsetele makaronivesternitele. 70ndatel lavastas ta oma esimese filmi ("Play Misty for Me", meil näidati seda kohmaka eestikeelse pealkirjaga "Mängi mulle mahedalt") ja mängis "Räpases Harrys" Harry Callahani, oma kõige kuulsamat tegelast. Originaalile tehti 15 aasta jooksul otsa neli järge.

90ndatel hakkas Eastwood rohkem lavastama, oma filmides ka näitlejana jätkates. Keskpäraste krimidraamade, ühe keskealiste armastusloo ja ühe ebaõnnestunud komöödia vahele mahtus kaks tippfilmi - alahinnatud "Täiuslik maailm" ja "Armutu" (kandideeris üheksale ja võitis neli Oscarit).

Alates aastast 2003 on Eastwood olnud aga järjest kullasoone peal. Otsa tegi lahti kuuele Oscarile kandideerinud ja neist kaks võitnud "Saladuste jõgi" (2003). Järgnesid "Miljoni dollari tüdruk" (2005, kandideeris seitsmele ja võitis neli Oscarit, kaasa arvatud parima režissööri oma), "Meie isade lipud" (2006, kandideeris kahele Oscarile) ja "Kirjad Iwo Jimalt" (2006, kandideeris neljale ja võitis ühe Oscari), "Vahetus" (2008, kandideeris kolmele Oscarile) ja "Gran Torino" (2009). Mitte et seda Akadeemiat päris tõsiselt saaks võtta - arvestades, et nad oleksid valmis "Sõrmuste isanda" kaheksandale järjele viisteist kuldset meest andma -, annab see aukartustäratav statistika aimu, kuivõrd hinnatud on vanameister nii kolleegide, publiku kui kriitikute hulgas.

Mis on tema viimaste filmide sellise edu saladus? Eastwood teab väga selgelt, mida ja kuidas ta öelda tahab. (Uskuge mind, kinoma ailmas on see päris haruldane.) Ta on aastatega omandanud väga delikaatse ja täpse filmikeele valdamise kunsti. Materjal on hästi valitud: ta räägib kaasahaaravaid ja emotsionaalseid lugusid, kus võitlevad hea ja kuri. Need on lood, kus on reeglina ohver - sageli naine või laps, mis sunnib eriliselt kaasa elama.

Ebahollywoodlikult tihti laseb ta mõnel peategelasel surra. Tema filmid on sünged, rahulikud ja tõsised. Neid iseloomustab kriitilisus vägivalla suhtes ja ta ei pelga näidata selle kohutavaid tagajärgi.

Režissöörina on ta kindlakäeline, need teosed on selgelt struktureeritud ja nad mängivad väga osavalt vaataja emotsioonidega. Sümbolid ja metafoorid, mida Eastwood kasutab, on lihtsad ja igaühele arusaadavad. Ta ei armasta loo jutustamise ega filmide tehnilise poole juures mingit erilist trikitamist, vaid lähtub klassikalistest, heas mõttes vanamoodsatest põhimõtetest.

Jõuame nüüd "Gran Torinoni", tema seni viimase teoseni. Žanrilt on tegu sentimentaalse macho-melodraamaga, mille lõpuosast leiab ka moodsa vesterni elemente. Paratamatult toob elav legend nagu Eastwood endaga igasse uude rolli kaasa oma mineviku. Ta on ju tuntud ennekõike kui Nimeta Mees Sergio Leone vesternitest ja moraalitu Räpane Harry, tähistades kinoajaloos ja popkultuuris laiemalt ultimate ­white male'i, vägivaldset, rassistlikku, seksistlikku ja hoolimatut macho-ikooni. Kuid "Gran Torinos" näitab Eastwood seda kuvandit ja seega kogu oma näitlejakarjääri uues valguses.

Walt Kowalski (Eastwood) on peaaegu viimase valgena getosse elama jäänud sõjaveteran, sõnaaher ja naabruses elavate asiaatide suhtes vaenulikult meelestatud torssis vanamees.

Patriootliku seeniorkodaniku peamine suhtlus maailmaga on tige jõllitus ja buldoglik urin. Me tutvume temaga päeval, kui tema prouat maetakse. Poegadega on Waltil läbisaamine kehv, sõpru on vähe. Kuid sündmuste arenedes muutuvad tema suhted Korea päritolu (täpsemalt hmongi rahvusest) naabritega tunduvalt soojemaks kui oma isikliku perekonnaga.

Ühel hetkel on relvalembene pensionär sunnitud sekkuma geto gängide sõtta. Vana ateistijuurikas käib kadunud naise tahtel ära armulaual ning lõpuks ohverdab oma uute sõprade heaks nii mõndagi. Sellise kokkuvõttega film, kui peaosa mängiks Nicholas Cage või Mel Gibson, võiks olla aasta jubedaim kinoelamus (kättemaksufantaasia või idiootlik looke, kus valge autoriteet korra majja lööb). Õnneks on "Gran Torino" aga sada protsenti Eastwoodi film ja ta suudab selle lahendada nii taktitundeliselt, et ka Aasia publik võttis protestimise asemel filmi soosivalt vastu.

Eastwoodi küpsusest tekib samasugune efekt nagu Johnny Cashil tema elu lõpus, ta võis kaverdada ükskõik mis laulu, nii et sellesse tekkis mingi maagiline sügavus. Nine Inch Nailsi "Hurt" kõlas Cashi esituses külmavärinaid tekitavalt, aga küllap oleks ta suutnud mõne Boney M-i šlaagri hingematvalt filosoofiliseks muuta. Ka Eastwood mängib suureks tegelikult väga lihtsa loo, mis on stsenarist Nick Schenki mängufilmidebüüt. Siin on nii huumorit (vaatajale südamesse pugemiseks) kui dramaatikat (juba lähedaseks muutunud tegelaste valu).

Näitlejana üllatab Eastwood küünilise Walti rollis, mis on tunduvalt nüansi­rikkam ja intiimsem kui tema varasemad näitlejatööd. Ta täidab ekraani võimsalt ja tundlikult. Üksildase härra Kowalski lõriseva ja kinnise suhtlusmaneeri taga on sõjast saadud traumad, tem a hinges käib lahing eelarvamustega ja kisendab protest muutuva maailma vastu.

Ta on vana aja inimene, kes ei oska moodsa eluga kohaneda ega inimestega suhelda, ja eriti ei tahagi. See on mees, kelle elus on tema enda arvates olnud vaid kolm pattu: võõra tüdrukuga suudlemine, mootori müük ilma makse maksmata ja see, et ta polnud kunagi väga lähedane oma poegadega. Ta lihtsalt ei oska kahetseda oma elus olnud tuimust ega vägivalda, sõjas maha tapetud korealasi ega ahneteks ja hoolimatuteks kasvatatud lapselapsi.

Muusikat kasutab Eastwood meisterlikult. On kaks keskset elementi: ilus-nukker tunnuslaul (kirjutatud koos poeg Kyle Eastwoodi ja Jamie Cullumiga) ja terav trummipõrin. Viimane tuuakse mängu relva või ärevuse tähistamiseks, lihtsalt ja geniaalselt pinget kruttides.

(Sarnast võtet kasutasid esimesena Steven Spielberg ja John Williams "Lõugades", kus teatud korduv muusikaline motiiv tähistas iga kord hai lähenemist, tekitades publikus hirmu.

Kusjuures põhjus selleks nipiks oli üsna proosaline - mehhaanilised haid ei näinud piisavalt hirmuäratavad välja.)

Kuigi one-man-show, on "Gran Torinos" ka väikesed tegelased meeldejäävad. Tige korea vanamutt, kes sülgab iga kord Räpase Harry koomilist (eneseiroonilist?) reinkarnatsiooni Walti nähes jäledaid tatilärakaid. Juuksur, kelle juures naabripoisile elu õppetunde antakse - rassistlikud ja üleolevad naljad on lubatud vaid siis, kui need tulevad kõrgemalt poolt. Hmongi päritolu naabrid, kes pole professionaalsed näitlejad, kuid mõjuvad oma puisuses imelikul kombel eluliselt.

Sarnaselt teise praegu päevakohase filmiga - Laurent Cantet' filmiga "Seinte vahel" (2008 Cannes'i Kuldse Palmioksa võitja) - käsitletakse ka "Gran Torinos" immigrantide teemat.

Umbkeelsed ja kardinaalselt võõrast kultuurist inimesed elupõlises naabruses tekitavad nahktallaga kingi kandvas valges inimeses mõistagi tugevaid tundeid, olgu tegevuspaigaks Detroit, Pariis või Tartu. Kui mitme põlvkonna vahetudes need pinged kaovad, kui üldse?

Vastust ei tea keegi, aga rääkides aktuaalsetest teemadest, nagu immigrandid, rassism, gängide sõjad, aga ka kriisis USA autotööstus, pole see film mitte vaid üks väljamõeldud lugu, vaid ka midagi Holly­woodis väga haruldast - soov rääkida tänapäeva maailmast, püüd laiemale sotsiaalsele kommentaarile.

Jah, "Gran Torino" on nii mõneski mõttes vanamoodne film. Tehniliselt ja ülesehituselt, aga ka väärtustelt, rääkides aust ja õiglusest ja naljakast mehisusest, mida Walt esindab (autod, koer, relvad, sõjamedalid, tööriistad, ropendamine, suitsetamine, õlu). Oma vanamoodsuses on see film paratamatult ebarealistlik, elukauge (vrd nt "Seinte vahel"), võib-olla mõne jaoks isegi naeruväärne - ümberkasvamised, teatavasti, käivad raskemalt. Kuid kohutavalt sümpaatseks muudab asja iselaadne tolerantsus, mida Eastwood püüab läbi Walti tegelaskuju näidata. Mees, kes ropendab nagu Räpane Harry ja tossab nagu Nimeta Mees, otsib vanaduspäevil maailmaga rahu.

Arvestades Eastwoodi 53 aastat kestnud näitlejakarjääri rollivalikuid, sümboliseerib Walti veider sõprus hmongidega mõnes mõttes lahtiütlemist sellest, mis on olnud. Nii nagu härra Kowalski käib enne lõppu ära pihil, räägib ka härra Eastwood "Gran Torinos" sallivusest ja eneseohverdusest. Hiiglasliku Magnumi vahe tab välja sooniline - kuigi mitte vähem ähvardav - nimetissõrm. Siin pole lääget vabandamist stiilis "vana rassist kasvab ümber", kaugel sellest, küll aga on omal kohal leppimine, filmi ja elu või vähemasti erinevates filmides elatud elude segunemine. Ja teadmine, et ümbritseva aktsepteerimises on lunastust, kuid paratamatult ka kõige vana surma.

On väga cool, et Eastwood suudab olla 78aastaselt veenev action-kangelane, jõuline nii vaimult kui füüsiselt. On tore, et ta tõestab, et vananemine, eriti veel Hollywoodis, ei pea alati olema midagi piinlikku. Aga sellest kõigest on palju tähtsam, et meil on siin ja praegu võimalus nautida viimase suure Ameerika kangelase viimast suurt rolli.

Waltile kuulunud punane Gran Torino sõidab päikeseloojangusse. Harva on hüvastijätud nii väärikad.

 

Eastwood sai Cannes'ist ­elutööpreemia

25. veebruaril ulatasid Cannes'i festivali juhid ­Gilles Jacob ja Thierry Frémaux Pariisis "Gran Torinot" tutvustanud Clint Eastwoodile kinnisel üritusel Kuldse Palmioksa elutöö eest.

"Just nagu suured filmiloojad kogu maailmast: Bresson, Ford, Ozu, Satyajit Ray või Rossellini, mõistsid ka sina väga kiiresti seda lihtsat tõde: inimesele fokuseeritud kaamera, kaadri täpne pikkus, objektiivi tüüp, montaaž või muusika paigutamine on saatuslikud otsused. Ja igaüht neist saab teha vaid korra, ja mitte teist korda. Niimoodi aegamööda võtakse sisse koht Filmiajaloos," ütles Gilles Jacob tseremoonial endast muide kaks nädalat vanemale Eastwoodile prestiižikat auhinda üle andes.

Varem on selle tunnustuse osaliseks saanud vaid Rootsi kinolegend Ingmar Bergman.


M. U.