03.04.2009, 00:00
Viimase suure Ameerika kangelase viimane suur roll
Kinodesse jõudev “Gran Torino” jääb Clint Eastwoodi viimaseks ülesastumiseks näitlejana. Maria Ulfsak-Šeripova vaatab koos vanameistriga tagasi.
I hurt myself today
To see if I’d still feel
Kunagine maskuliinsuse ikoon ja tuhandete naiste ihalusobjekt,
arhetüüpne ameerika (anti)kangelane Clint Eastwood valitseb endiselt
kinoekraane. Tema peagu kahemeetrine figuur võib küll aastatega
kühmu tõmmanud selja pärast paar sentimeetrit lühemaks
vajunud olla, aga see, millisel tasemel on Eastwoodi viimased
lavastajatööd, annab lootust, et 78aastaselt ei peagi olema üks
meesterahvas veel surnud. Ega lollakas. Vaid võib olla absoluutses
loomingulises tippvormis.
3. aprillil jõuab meie kinodesse
Eastwoodi üks paremaid filme (kui mitte kõige parem) –
“Gran Torino”. Oscari-nominatsioonist jäi see kultusliku
automargi nime kandev teos ilma, aga see-eest sai “Gran Torino”
USAs võimsa kassaedu osaliseks. See on Eastwoodi edukaim teos, mis
teenis juba avanädalavahetusega 30 miljonit dollarit, tehes temast
kõige vanema staari, kelle film sellise raha kokku lükkab.
Aga raha rahaks. Oluline on hoopis see, et “Gran Torino” on
vanameistri hüvastijätt, tema enda sõnul viimane film, kus ta
oma hirmuäratavalt klõnksatava kõrisõlme ja
katkendlik-sosiseva sugestiivse tämbriga ise kaamera ees näitlejana
platsis on. (Režissöörina näeme teda veel mõnda aega
mööbeldamas, praegugi on vanameistril käsil eluloofilm Nelson
Mandelast.) Kuna “Gran Torinost” võib välja lugeda
kommentaari kogu Eastwoodi karjäärile, siis vaatame korraks ajas
tagasi.
Eastwood võeti Korea sõja ajal
armeesse, kuid ta sattus sõjaväelennuki pardale, mis San
Francisco lähedal Vaiksesse ookeani kukkus. Ta pidi jääma
õnnetuse kohta tunnistusi andma ning pääses seetõttu
erinevalt teistest oma üksuse meestest Koreasse rindele sattumast.
Tema kinokarjäär algas 50ndatel B-filmides ja sai 60ndatel
tuule tiibadesse tänu Sergio Leone legendaarsetele makaronivesternitele.
70ndatel lavastas ta oma esimese filmi (“Play Misty for Me”, meil
näidati seda kohmaka eestikeelse pealkirjaga “Mängi mulle
mahedalt”) ja mängis “Räpases Harrys” Harry
Callahani, oma kõige kuulsamat tegelast. Originaalile tehti 15 aasta
jooksul otsa neli järge.
90ndatel hakkas Eastwood rohkem
lavastama, oma filmides ka näitlejana jätkates. Keskpäraste
krimidraamade, ühe keskealiste armastusloo ja ühe
ebaõnnestunud komöödia vahele mahtus kaks tippfilmi –
alahinnatud “Täiuslik maailm” ja “Armutu”
(kandideeris üheksale ja võitis neli Oscarit).
Alates
aastast 2003 on Eastwood olnud aga järjest kullasoone peal. Otsa tegi
lahti kuuele Oscarile kandideerinud ja neist kaks võitnud
“Saladuste jõgi” (2003). Järgnesid “Miljoni
dollari tüdruk” (2005, kandideeris seitsmele ja võitis neli
Oscarit, kaasa arvatud parima režissööri oma), “Meie isade
lipud” (2006, kandideeris kahele Oscarile) ja “Kirjad Iwo
Jimalt” (2006, kandideeris neljale ja võitis ühe Oscari),
“Vahetus” (2008, kandideeris kolmele Oscarile) ja “Gran
Torino” (2009). Mitte et seda Akadeemiat päris tõsiselt saaks
võtta – arvestades, et nad oleksid valmis “Sõrmuste
isanda” kaheksandale järjele viisteist kuldset meest andma –,
annab see aukartustäratav statistika aimu, kuivõrd hinnatud on
vanameister nii kolleegide, publiku kui kriitikute hulgas.
Mis on
tema viimaste filmide sellise edu saladus? Eastwood teab väga selgelt,
mida ja kuidas ta öelda tahab. (Uskuge mind, kinoma
ailmas on see päris haruldane.) Ta on aastatega omandanud väga
delikaatse ja täpse filmikeele valdamise kunsti. Materjal on hästi
valitud: ta räägib kaasahaaravaid ja emotsionaalseid lugusid, kus
võitlevad hea ja kuri. Need on lood, kus on reeglina ohver –
sageli naine või laps, mis sunnib eriliselt kaasa elama.
Ebahollywoodlikult tihti laseb ta mõnel peategelasel surra. Tema
filmid on sünged, rahulikud ja tõsised. Neid iseloomustab
kriitilisus vägivalla suhtes ja ta ei pelga näidata selle kohutavaid
tagajärgi.
Režissöörina on ta kindlakäeline,
need teosed on selgelt struktureeritud ja nad mängivad väga osavalt
vaataja emotsioonidega. Sümbolid ja metafoorid, mida Eastwood kasutab, on
lihtsad ja igaühele arusaadavad. Ta ei armasta loo jutustamise ega filmide
tehnilise poole juures mingit erilist trikitamist, vaid lähtub
klassikalistest, heas mõttes vanamoodsatest
põhimõtetest.
Jõuame nüüd
“Gran Torinoni”, tema seni viimase teoseni. Žanrilt on tegu
sentimentaalse macho-melodraamaga, mille lõpuosast leiab ka moodsa
vesterni elemente. Paratamatult toob elav legend nagu Eastwood endaga igasse
uude rolli kaasa oma mineviku. Ta on ju tuntud ennekõike kui Nimeta Mees
Sergio Leone vesternitest ja moraalitu Räpane Harry, tähistades
kinoajaloos ja popkultuuris laiemalt ultimate white male’i,
vägivaldset, rassistlikku, seksistlikku ja hoolimatut macho-ikooni. Kuid
“Gran Torinos” näitab Eastwood seda kuvandit ja seega kogu oma
näitlejakarjääri uues valguses.
Walt Kowalski
(Eastwood) on peaaegu viimase valgena getosse elama jäänud
sõjaveteran, sõnaaher ja naabruses elavate asiaatide suhtes
vaenulikult meelestatud torssis vanamees.
Patriootliku
seeniorkodaniku peamine suhtlus maailmaga on tige jõllitus ja buldoglik
urin. Me tutvume temaga päeval, kui tema prouat maetakse. Poegadega on
Waltil läbisaamine kehv, sõpru on vähe. Kuid sündmuste
arenedes muutuvad tema suhted Korea päritolu (täpsemalt hmongi
rahvusest) naabritega tunduvalt soojemaks kui oma isikliku perekonnaga.
Ühel hetkel on relvalembene pensionär sunnitud sekkuma geto
gängide sõtta. Vana ateistijuurikas käib kadunud naise tahtel
ära armulaual ning lõpuks ohverdab oma uute sõprade heaks
nii mõndagi. Sellise kokkuvõttega film, kui peaosa mängiks
Nicholas Cage või Mel Gibson, võiks olla aasta jubedaim
kinoelamus (kättemaksufantaasia või idiootlik looke, kus valge
autoriteet korra majja lööb). Õnneks on “Gran
Torino” aga sada protsenti Eastwoodi film ja ta suudab selle lahendada
nii taktitundeliselt, et ka Aasia publik võttis protestimise asemel
filmi soosivalt vastu.
Eastwoodi küpsusest tekib samasugune
efekt nagu Johnny Cashil tema elu lõpus, ta võis kaverdada
ükskõik mis laulu, nii et sellesse tekkis mingi maagiline
sügavus. Nine Inch Nailsi “Hurt” kõlas Cashi esituses
külmavärinaid tekitavalt, aga küllap oleks ta suutnud
mõne Boney M-i šlaagri hingematvalt filosoofiliseks muuta. Ka
Eastwood mängib suureks tegelikult väga lihtsa loo, mis on stsenarist
Nick Schenki mängufilmidebüüt. Siin on nii huumorit (vaatajale
südamesse pugemiseks) kui dramaatikat (juba lähedaseks muutunud
tegelaste valu).
Näitlejana üllatab Eastwood
küünilise Walti rollis, mis on tunduvalt nüansirikkam ja
intiimsem kui tema varasemad näitlejatööd. Ta täidab
ekraani võimsalt ja tundlikult. Üksildase härra Kowalski
lõriseva ja kinnise suhtlusmaneeri taga on sõjast saadud traumad,
tem
a hinges käib lahing eelarvamustega ja kisendab protest muutuva maailma
vastu.
Ta on vana aja inimene, kes ei oska moodsa eluga kohaneda ega
inimestega suhelda, ja eriti ei tahagi. See on mees, kelle elus on tema enda
arvates olnud vaid kolm pattu: võõra tüdrukuga suudlemine,
mootori müük ilma makse maksmata ja see, et ta polnud kunagi
väga lähedane oma poegadega. Ta lihtsalt ei oska kahetseda oma elus
olnud tuimust ega vägivalda, sõjas maha tapetud korealasi ega
ahneteks ja hoolimatuteks kasvatatud lapselapsi.
Muusikat
kasutab Eastwood meisterlikult. On kaks keskset elementi: ilus-nukker
tunnuslaul (kirjutatud koos poeg Kyle Eastwoodi ja Jamie Cullumiga) ja terav
trummipõrin. Viimane tuuakse mängu relva või ärevuse
tähistamiseks, lihtsalt ja geniaalselt pinget kruttides.
(Sarnast võtet kasutasid esimesena Steven Spielberg ja John Williams
“Lõugades”, kus teatud korduv muusikaline motiiv
tähistas iga kord hai lähenemist, tekitades publikus hirmu.
Kusjuures põhjus selleks nipiks oli üsna proosaline –
mehhaanilised haid ei näinud piisavalt hirmuäratavad välja.)
Kuigi one-man-show, on “Gran Torinos” ka väikesed
tegelased meeldejäävad. Tige korea vanamutt, kes sülgab iga kord
Räpase Harry koomilist (eneseiroonilist?) reinkarnatsiooni Walti
nähes jäledaid tatilärakaid. Juuksur, kelle juures naabripoisile
elu õppetunde antakse – rassistlikud ja üleolevad naljad on
lubatud vaid siis, kui need tulevad kõrgemalt poolt. Hmongi
päritolu naabrid, kes pole professionaalsed näitlejad, kuid
mõjuvad oma puisuses imelikul kombel eluliselt.
Sarnaselt
teise praegu päevakohase filmiga – Laurent Cantet’ filmiga
“Seinte vahel” (2008 Cannes’i Kuldse Palmioksa võitja)
– käsitletakse ka “Gran Torinos” immigrantide teemat.
Umbkeelsed ja kardinaalselt võõrast kultuurist inimesed
elupõlises naabruses tekitavad nahktallaga kingi kandvas valges inimeses
mõistagi tugevaid tundeid, olgu tegevuspaigaks Detroit, Pariis
või Tartu. Kui mitme põlvkonna vahetudes need pinged kaovad, kui
üldse?
Vastust ei tea keegi, aga rääkides
aktuaalsetest teemadest, nagu immigrandid, rassism, gängide sõjad,
aga ka kriisis USA autotööstus, pole see film mitte vaid üks
väljamõeldud lugu, vaid ka midagi Hollywoodis väga
haruldast – soov rääkida tänapäeva maailmast,
püüd laiemale sotsiaalsele kommentaarile.
Jah, “Gran
Torino” on nii mõneski mõttes vanamoodne film. Tehniliselt
ja ülesehituselt, aga ka väärtustelt, rääkides aust ja
õiglusest ja naljakast mehisusest, mida Walt esindab (autod, koer,
relvad, sõjamedalid, tööriistad, ropendamine, suitsetamine,
õlu). Oma vanamoodsuses on see film paratamatult ebarealistlik, elukauge
(vrd nt “Seinte vahel”), võib-olla mõne jaoks isegi
naeruväärne – ümberkasvamised, teatavasti, käivad
raskemalt. Kuid kohutavalt sümpaatseks muudab asja iselaadne tolerantsus,
mida Eastwood püüab läbi Walti tegelaskuju näidata. Mees,
kes ropendab nagu Räpane Harry ja tossab nagu Nimeta Mees, otsib
vanaduspäevil maailmaga rahu.
Arvestades Eastwoodi 53 aastat
kestnud näitlejakarjääri rollivalikuid, sümboliseerib Walti
veider sõprus hmongidega mõnes mõttes lahtiütlemist
sellest, mis on olnud. Nii nagu härra Kowalski käib enne lõppu
ära pihil, räägib ka härra Eastwood “Gran
Torinos” sallivusest ja eneseohverdusest. Hiiglasliku Magnumi vahe
tab välja sooniline – kuigi mitte vähem ähvardav –
nimetissõrm. Siin pole lääget vabandamist stiilis “vana
rassist kasvab ümber”, kaugel sellest, küll aga on omal kohal
leppimine, filmi ja elu või vähemasti erinevates filmides elatud
elude segunemine. Ja teadmine, et ümbritseva aktsepteerimises on
lunastust, kuid paratamatult ka kõige vana surma.
On
väga cool, et Eastwood suudab olla 78aastaselt veenev action-kangelane,
jõuline nii vaimult kui füüsiselt. On tore, et ta
tõestab, et vananemine, eriti veel Hollywoodis, ei pea alati olema
midagi piinlikku. Aga sellest kõigest on palju tähtsam, et meil on
siin ja praegu võimalus nautida viimase suure Ameerika kangelase viimast
suurt rolli.
Waltile kuulunud
roheline Gran
Torino sõidab päikeseloojangusse. Harva on hüvastijätud
nii väärikad.
Eastwood sai Cannes’ist elutööpreemia
25. veebruaril ulatasid Cannes’i festivali juhid Gilles Jacob ja Thierry Frémaux Pariisis “Gran Torinot” tutvustanud Clint Eastwoodile kinnisel üritusel Kuldse Palmioksa elutöö eest.
“Just nagu suured filmiloojad kogu maailmast: Bresson, Ford, Ozu, Satyajit Ray või Rossellini, mõistsid ka sina väga kiiresti seda lihtsat tõde: inimesele fokuseeritud kaamera, kaadri täpne pikkus, objektiivi tüüp, montaaž või muusika paigutamine on saatuslikud otsused. Ja igaüht neist saab teha vaid korra, ja mitte teist korda. Niimoodi aegamööda võtakse sisse koht Filmiajaloos,” ütles Gilles Jacob tseremoonial endast muide kaks nädalat vanemale Eastwoodile prestiižikat auhinda üle andes.
Varem on selle tunnustuse osaliseks saanud vaid Rootsi kinolegend Ingmar Bergman.
M. U.
25. veebruaril ulatasid Cannes’i festivali juhid Gilles Jacob ja Thierry Frémaux Pariisis “Gran Torinot” tutvustanud Clint Eastwoodile kinnisel üritusel Kuldse Palmioksa elutöö eest.
“Just nagu suured filmiloojad kogu maailmast: Bresson, Ford, Ozu, Satyajit Ray või Rossellini, mõistsid ka sina väga kiiresti seda lihtsat tõde: inimesele fokuseeritud kaamera, kaadri täpne pikkus, objektiivi tüüp, montaaž või muusika paigutamine on saatuslikud otsused. Ja igaüht neist saab teha vaid korra, ja mitte teist korda. Niimoodi aegamööda võtakse sisse koht Filmiajaloos,” ütles Gilles Jacob tseremoonial endast muide kaks nädalat vanemale Eastwoodile prestiižikat auhinda üle andes.
Varem on selle tunnustuse osaliseks saanud vaid Rootsi kinolegend Ingmar Bergman.
M. U.