Ei tasu arvata, nagu oleks filosoofiat võimatu ühiskondlike probleemide lahendamiseks pruukida, meilgi jätkub praktilise eetika avalik tähelend. Kui filosoofia astub veel ühe sammu rahva sekka, on tulemuseks eneseabi raamatud — ka neid tõlgitakse juba eesti keelde. Tõsi küll: leidub filosoofe, kelle arvates tegelemine ühiskondlike probleemidega on pühaduse teotus, filosoofia algupära hülgamine. Siinkohal ma sellesse vaidlusse ei süvene — pidime ju kõnelema rahulolust. Samuti ei ole mul plaanis selgeid lahendusi pakkudes poliitikutelt leivatükki röövida. Sõnastan vaid mõned küsimused, mis kerkivad esile kui vabaneda kitsast vastandusest "rahulolu hea, rahulolematus halb".

Esiteks: kas rahulolu on vaieldamatult positiivne väärtus? Kas saame taandada eksistentsi väitele, mida lausub kurikael filmis "Kaukaasia vang": "Elada on hea, aga hästi elada veel parem!" Rahulolematus on võimsaim loominguline impulss, ilma selleta poleks meil ei Dostojevskit ega Kafkat. Elitaarse hoiakuga mõtlejad on alati põlanud keskendumist igapäevastele rõõmudele — Nietzschet ajas pööbli rahulolu iiveldama, ta kirjeldas tulevasi heaoluühiskonna liikmeid oma teose "Nõnda kõneles Zarathustra" eeskõnes kui viimaseid inimesi. Nietzsche  ise uskus, et viimane inimene hukkub seniste väärtuste langemise käigus, rajades teed üliinimesele. See on inimene, kes taltsutanud oma kire, tõusnud tõttetust muutlikkusest kõrgemale ning tegutseb loovalt. Tundub, et ta eksis.

Et öeldu ei jääks pelgaks estetismiks, tuleb mõelda kahele aspektile. Kas Kafka ja Dostojevski oleksid eelistanud õnnetu geeniuse staatusele rahuloleva väikekodanlase oma? Ning kas sa ise oleksid valmis loobuma rahulolust loomingulise palangu nimel?

Teiseks: kas rahulolu on üldse võimalik? Ma pean silmas kestvat seisundit, head-rahulikku elu — kreeklased nimetasid seda eudaimoniaks ja eristasid hetkenaudingust (tyche). Uusajal vabaneb lääne inimene jumaliku eestkoste alt, saavutab vabaduse mõtleva subjektina, ülejäänud maailm muutub tema jaoks objektiks. Säärane suhe teeb võimalikuks teaduste arengu kui looduse metoodilise küsitlemise, mis omakorda viib masintehnika arenguni ning heaolu kasvuni. Kuid kas pole rahulolematus juba subjekti sisse kodeeritud? Lõhe minu ja maailma vahel ju jääb. Teaduslik teada-tahtmine on muutunud argiseks tarbida-tahtmiseks, tusatunne tühja kõhu üle mureks liigse kehakaalu pärast. Progress, konkurents — kas ei ole need moodsa ühiskonna alusmõisted rahu vastandiks? Äkki on rahulolu meie aja transtsendentseks tähistajaks, mille poole igavesti püüeldakse? Tõsi küll: uuringu kohaselt valitseb Euroopa Liidu juhtriikides peaaegu täielik rahuolu, mis viib mõtted Fukuyama jutule ajaloo lõpust ning Heideggeri tehnikakäsitusele: moodsa tehnika valdamise ajastul kaotab inimene oma asendi subjektina, muutudes koosseisuks üleüldises masinavärgis.

Kolmandaks: milleni rahulolematus viib? 43% pettunuid viitab revolutsioonilisele situatsioonile, kuid ometi meenutab tegelikkus nõuka-aegse anekdoodi lõppu: "keegi pole rahul, aga kõik hääletavad poolt". Kui siduda rahulolu materiaalse heaoluga, siis pilk ajalukku meenutab meile, et viimane on barrikaadidel välja võideldud — palvekirjad tsaarile õnne õuele ei too. Vabadus andis eestlasele võimaluse sirge seljaga kiruda, mida ta ka uhkelt teostab. Aga haukuv koer ei hammusta. Kui saabub aeg tegudeks, meenub kõigile vanasõna "parem rahu piskuga kui suur vara tüliga".

Ideoloogiakriitikutest filosoofid eesotsas Adornoga väitsid aga, et tänapäeval pole tugev töölisliikumine enam üldse võimalik, kuna massikommunikatsioonil põhinev tegelikkus hajutab inimeste tähelepanu ja halvab ühinemisvõime, valitseb virtuaalne identiteet (nt. seotakse oma rahulolu ennekõike seebiooperi kangelase või jalgpallimeeskonna käekäiguga). Siiski tundub mulle, et eesti inimene on passiivne ka üldises ajastu kontekstis. Äkki valmistab pelk kirumine naudingut, pakkudes seega paradoksaalsel kombel rahulolu. Ehk avaldub just selles kuulus eesti jonn?

Viimaks viib mõtisklus rahulolu üle meid küsimuseni eestlaste rahvuslikust omapärast. Uku Masing on oma teostes korduvalt vastandanud indoeurooplast kui rahutut vallutajat soomeugrilasele kui rahulikule kulgejale. Masingu õpilased eesotsas Kaplinskiga rõhutavad, et läänelik filosoofia meie keeles ei kodune. Kas peaksime hülgama ka teaduse, mis on filosoofiast võrsunud? Kas peitub rahulolu tagasipöördumises laande, kõrgkultuuri hülgamises? Üks on selge: liig vulgaarne ja pealiskaudne on tõmmata eestlasi ühele liistule itaallastega, eeldades, et üle terve Euroopa Liidu kehtib ühtne rahulolu-kontseptsioon. Samas on naiivne arvata, et meis toimib ainult ürgne ugri mõtteviis ja mitte läänelik ratsionalism. Kas saame leida nende pooluste vahel tasakaalu, rahu? See küsimus vajaks pikemat mõtisklust, milleks nõudlik argipäev paraku aega ei jäta.