Näituse kuraator Lilijana Stepančič on “Mappingu” üles ehitanud eri aegadel Ljubljana graafikabiennaalil premeeritud töödest, ent kuivõrd on tegemist institutsiooniga, mis alustas tegevust 1955. aastal, ning preemiaid on mitut eri liiki, ei lähtu kuraator ajaloo järjepidevusest. “Mapping” keerleb suurte maailmanimede ümber, enamik neist on esimest korda Eestis, näiteks USA kontseptualismi isa Robert Morris.

Publikumagnetina tegutsebki Kumus 1950.–60. aastate kunsti käsitlev sektsioon, mis kuvab ülevaatlikult olukorda pärast II maailmasõda, mil maaliväljendused laienesid graafikale. Veel 1950/60ndate vahetusel olid Lääne graafikas juhtohjad suurte maalikunstnike käes, kes ehitasid oma tunnustust võitnud käsitluslaadidele uut keskkonda graafikas. Kumus on kohal tähelepanuväärne osa Euroopa sõjajärgse abstraktse kunsti juhtivast plejaadist, seinalt leiab ka ühe Picasso rahutuvidest, mistõttu võrdlust külma sõjaga pole mõtet maha surudagi. Idas sotsrealism, Läänes abstraktsionism – nii tõmmati kunstimaailm 20. sajandi keskpaigas kaheks tükiks.

Klassikasaali lõpetab Robert Rauschenbergi auhinnatöö 1960. aastate algusest, mis võtab kokku Rauschenbergi hübriidsevõitu popkunsti käsitluse, milles ta vanast maaliharjumusest kannab oma siiditrükitehnikas fotolikele kollaažidele ekspressiivseid plekke.

Unikaaltrükise osatähtsuse marginaliseerumise teemat arendab Kumus väga võimsalt Damien Hirst, keda Eestis tuntakse kui formaldehüüdlahuses loomatopiste eksponeerijat. Siin on tema megakuulus, hiigelmõõtmetes mammutsari “Last Supper” (1999). Hirst on Briti YBA rühma juhtfiguur, kelle neokontseptualistlikus loomingus valitsevad meditsiini ja surma teemad. Graafikale mõjus Hirsti interventsioon mõnes mõttes värskendavalt, ta viis mitmed kohutavana tunduvad protseduurid lõpuni, valmistades ette pinda värske stardi ootajatele. Külmemalt, osavõtmatumalt ja arrogantsemalt pole keegi suuteline väljenduma, teisalt sisaldab Hirsti kontseptsioon rohkelt intriige.

“Last Supper” laenas nime Piiblist, kuid siiditrükitehnikas tööde otsene aine on farmaatsiapakendid, mille disaini ta jäljendab tänu tohutule suurendusele kliinilise täpsusega. Ravimite tavapäraseid kaubamärke täiendavad Briti toidutoodete nimed, andes lustakaid kombinatsioone toidust ja tablettidest – Corned Beef®200. Ravimite nimetuste kokkuviimine toidusortide nimedega signaliseerib vaatajale, et ravimid on meile sama igapäevased kui toit.

Hirst nopib lihtsalt üles seda saasta, mida reklaamid toodavad. Keemilised koostised ja toidu dieedikõlblikkus on teema, mida kõiksugused meediad populariseerivad.

Ravimite ja toidu, meditsiini ja religiooni analoogiatel mängimine – vihjed viimsele õhtusöömaajale on ilmselged, tööde arv “13” vastab söömajaliste arvule jms. Hirsti sarja edu maailmas oli absoluutne, tõestades muuhulgas, et farmaatsiapakendit iseloomustavale selgele, geomeetrilisele pinnaehitusele saab rajada suuri sõnumeid.

Mapping võtab kokku ka ENSV graafikute välissuhtluse teema. Kui Moskva võttis 1950/60ndate vahetusel Ljubljana biennaalist osa oma sotsialistliku kultuuridiskursuse esitlusega, kuulus meeskonda ka ENSV juhtivaid graafikuid. 1970. aastatel polnud ka Moskval enam punaseid kunstnikke kusagilt võtta ja Ljubljanassse jõuavad Idast sünged Dostojevski portreed, Poola Rahvavabariik lähetab sümbolistlik-sürrealistliku keele esindajaid, ENSVd esindavad ANK ja tema toetajad. Lilijana Stepančiči, Eve Kase ja Jüri Haini poolt koostatud nimekirjade põhjal õnnestus näitusel rekonstrueerida suhtlus ENSV ja Ljubljana vahel, mis siiski pole täiuslik, sest enamik esines mitmel korral. Spioonimaigulise Läände salaja esinema mineku loo, mis on tänagi oluline meie rahvusliku identiteedi seisukohalt, võtab kokku Eve Kase poolt kunstnikega tehtud intervjuudel põhinev ülevaade, mis ilmub ka triennaali kataloogis. Praegu käsitleme tollast esteetiliselt apoliitilist vastupanu poliitilise protestiavaldusena, millega kahtlemata oli tegemist, esteetiliste sirmide taha varjatult.

Kui praegused esteetikarüütlid poliitikate pealetungi üle hädaldavad, võiksid nad mõelda esteetika politiseerituse pikkadele traditsioonidele.