Viimsepäeva ootuses tasub panustada inimesele
Mõni aeg tagasi oli eesti keeles võimalik lugeda Jeremy Rifkini äärmuslikku viimsepäevastsenaariumi (EP 10.01). Kui terroristid lõhkaksid Euroopa kohal kõrgel atmosfääris tuumapommi "võib kogu maailmajagu langeda pimeduse ajastusse". Kaob elekter, vesi jne. Ning mitte sellepärast, et lööklaine lööb elektripirnid katki ja radiatsioon mürgitab vee, vaid sellepärast, et elekter ja vesi jõuab praktiliselt igaüheni meist tänu elektroonilisele infrastruktuurile, mille inimkond on mõnes maailma osas suutnud viimase paarikümne aasta jooksul inforevolutsiooni käigus rajada. Kirjeldatud terroriakti tulemusel lakkab see toimimast. Lihtsustatult, kui arvutid lüüakse rivist välja, langeb kogu infrastruktuur kokku. Ja isegi algeline vene ajast pärit joogivett täislaaditud tsisternauto, mille väljalaskeaasta võib ulatuda poole sajandi võrra arvutiajastust varasemasse aega, ei saa automajandi väravast väljuda, sest selle avamiseks tuleb vajutada elektroonilise seadme nupule. See aga ei toimi ning värav ei avane. Mis siis veel rääkida keerulisematest arengusaavutustest.
On kummaline mõelda, et mitte nii ammuse külma sõja ajastul nägid nõukogude strateegid USA hävitamiseks ette kümneid ja sadu tuumapomme, nüüd aga on jõutud tõdemuseni, et piisab vaid ühest. Ja seda vaatamata tohututele edusammudele, mida arenenud tööstusriigid on teinud kõikvõimalikes tehnoloogiates ja kommunikatsioonides, mis ideaalis peaksid ju muutma selle ühiskonna toimivamaks ja seega ka kaitstumaks. Kusjuures Jeremy Rifkini kirjeldatud kollaps võib saabuda ka terroristidest sõltumata, mingi suure loodus- või muu õnnetuse tagajärjel. Nii et progress on loonud ühiskonna, mille hävitamine on suhteliselt lihtne. Seda enam hakkas kõhe, kui samal ajal sai teatavaks, et ka väike Eesti sooritab suunamuutuse majanduspoliitikas, loob arengufondi eesmärgiga muuta meie majandus teadmispõhiseks ehk eelnevast loogikast tulenevalt, 500 miljoni krooni võrra võimalikule terrorirünnakule haavatavamaks.
Mida siis teha? Võtame näiteks vee, kus väidetavalt elu sündis ja milleta elada pole võimalik. Vähemalt selles vallas peaks meil olema kriisisituatsioonides toimimiseks piisavalt kogemusi. Kes meist pole üle elanud (või aknast näinud) mõnd veetoru lõhkemist, öisel ajal avariikorras teostatavaid kaevetöid ning oodanud tsisternauto, mille küljele on maalitud sõna "vesi", saabumist. Või tundnud kaasa nendele õnnetutele maainimestele, kelle kaevuvee rikkusid hoolimatu nõukogude sõjaväe läbitilkuvad roostes kütusemahutid. Samas pole mingit kahtlust, et vabariigi "pädevad institutsioonid" on nii paberil kui maastikul korraldanud õppusi teemal "Kui Ülemiste järvega…" ja saanud püstitatud ülesandega vähemalt rahuldavalt hakkama. Seega peaksid vastavates kaustades olema ka tegutsemisplaanid ja meie murest vabad.
Kui veekatkestuse ajal naabermajas kogunevad inimesed saabunud tsisternauto juurde, purgid, pudelid ja ämbrid käes, viisakalt järjekorda, siis teleekraanidelt oleme me näinud ka teistsuguseid pilte: abisaadetise toonud autot ümbritseb kähmlev mass. Midagi sellist, nagu võis näha katastroofijärgses New Orleansis, kus leidus piisavalt neid, kellele loodusõnnetus lõi soodsa võimaluse varem võimu poolt mahasurutud röövimiskire vallandumiseks. Seega pole üldsegi selge, mis saab, kui veeta jäävad korraga sajad tuhanded ja miljonid inimesed ning nende varustamine osutub üle jõu käivaks ülesandeks. Kusjuures näiteks Tallinna variandis on see vesi siinsamas, mõne kilomeetri kaugusel reaalselt olemas. Aga kuidas seda kätte saada? Ometi on vesi vaid üks elutarbeline vajadus kümnetest, millega varustamise garanteerib keeruline infoühiskonna võrgustik.
Väidetavalt suudab inimene mõned päevad veeta vastu pidada. Seega peaks Rifkini äärmuslikus variandis tekkima terroristide poolt korraldatud plahvatuse ja viimsepäeva vahel mõningane ajaline auk. Kuid vaevalt seda tekib. Ütleb ju ka Rifkin, et meid ümbritseb "tihe ja kompleksne elektrooniline infrastruktuur, mis korraldab igapäevaelu iga minuti". Kui see elu, mille me oleme ise üles ehitanud ja mille üle tunneme suurt uhkust, variseb kümnete miljonite inimeste jaoks ühe minuti jooksul kokku, on tekkinud kaost võimatu ette kujutada. Ning meie näites ei saabu häving mitte otseselt vee puudusest, mis iseenesest ei kao kuhugi, vaid tänaseks ülesehitatud infoühiskonna toimimisaluste kadumisest ja sellele järgnevast peataolekust. Pea kaotanud inimesed aga reeglina metsistuvad. Viimast on ajalugu demonstreerinud korduvalt.
Lähtudes Rifkini äärmuslikust viimsepäevastsenaariumist, mille järgi mõni paariariik või terroristlik grupeering relvastaks kas või üheainsa Scud-raketi tuumapommiga ning lõhkaks selle Põhja-Ameerika või Euroopa kohal atmosfääris, ei järgneks sellele tuumarünnaku kirjeldustele iseloomulikku lõppu. Pomm ei tapaks otseselt kedagi (jätame need õnnetud arvestamata, kelle elusolek sõltub haiglates aparaatidest, ja teised erandlikku laadi juhused). Sellele vaatamata aga on tõenäoline, et sellise rünnaku tulemusel võib hävida see, mida nimetatakse inimlikkuseks. Ehk inforevolutsiooni saavutustest ilmajäetud metsistunud inimesed tapaksid ise üksteist.
Kas sellise musta stsenaariumi korral on tulevik siis nii lootusetu? Kes seda teab. Aga ühe järelduse eelöeldust võiks siiski teha: panustama peaks inimesele. Sest viimselpäeval, kui terroristid peaksid lõhkama tuumapommi atmosfääris, ei sõltu meie tsivilisatsiooni saatus mitte tänapäevastest saavutustest elektroonilise infrastruktuuri täiustamisel, vaid mineviku klassikalisest eetikast ja moraalist ehk kõige laiemas tähenduses kultuurist. Kui see vastu peab, elatakse katastroof üle.
