Viktor Kortšnoi Nõukogude Liidu vastu
Viktor Kortšnoi on oma eluaastate (76) ja Elo
koefitsiendi (2611) võrdluses maailmas ennenägematu maletaja.
Õigupoolest ongi ta maailma vanim turniirimängija ja ikka veel
väga arvestatav. Mullu mängis ta maleolümpial
Šveitsi koondise esimesel laual, võitis tugeva suurmeistri Sergei
Tivjakovi ees Banyolese (Hispaanias) turniiri ning tuli kindlalt Valle
d’Aosta turniiril veteranide maailmameistriks. Aasta algul oli ta oma Elo
koefitsiendiga maailma 85. mängija, tipp-saja vanuselt järgmine mees
oli 53aastane Aleksandr Beljavski.
1947 Leningradis Nõukogude
Liidu noortemeistriks tulnud (ja seda saavutust aasta hiljem Tallinnas
korranud) suurmeister on olnud kuuskümmend aastat rivis. Pealegi käib
ta meelsasti Eestis, aasta algul oli Tallinnas Paul Kerese
mälestusseminaril, möödunud nädalalõpul pistis
Pühajärvel rinda ümberkaudsete malesuurustega. (Et mängus
oleks ka mingit põnevust, on Kortšnoil käigu tegemiseks
hoopis vähem aega kui näiteks tema “maaletoojal” Ülo
Tuulikul.)
Dramaatilises heitluses Nõukogude Liiduga, mis andis
ainet rock-ooperile “Chess”, on Viktor (Võitja!)
Kortšnoi kindlalt peale jäänud.
*
Viktor Lvovitš, Eestil ja Tallinnal on teie
maletajakarjääris eriline koht – 1948 tulite siin teist korda N
Liidu noortemeistriks (koos Iivo Neiga), viimastel aastatel aga olete korduvalt
siia sõitnud. Miks?
Nähtavasti eestlased teavad, et
olen Kerese kohta korduvalt hästi öelnud, ning sellepärast
kutsuvadki siia. Hästi ütlesin aga põhjusel, et Keres oli
üks vähestest, kes toetas mind neil rasketel aegadel, kui
võitlesin Karpoviga ja nõukogude võimuga.
Olen
öelnud, et Keresel ei õnnestunudki saada nõukogude
inimeseks. Tema abikaasa solvus selle peale, aga see on ju kiitus! Keresel oli
mitmeidki iseloomujooni, mis teravalt eristasid teda Nõukogude
suurmeistritest. Üks väike argieluline näide: imestati, et
hotellinumbris tegi Keres alati ja äärmise korralikkusega oma voodi
ise üles. Et inimene võib olla loomult korralik, see käis
muidugi üle nõukoguliku arusaamise.
Kas võib teid
pidada aastatel 1973–1983 maailma teiseks maletajaks, kuna olite
võitnud matšides eksmaailmameistreid Petrosjani, Tali ja Spasskit
ning kaotanud ainult Karpovile?
Ilma liigse tagasihoidlikkuseta nimetaksin
end siiski esimeseks. Aga kui ikkagi pidada mind teiseks, siis sel juhul oleks
esimese kohal Nõukogude Liit.
Olite Leningradi
blokaadi laps. Võis see asjaolu kujundada teie iseloomu
määral, et üks teie maletajapseudonüüme on Viktor
Groznõi?
Ilmselt jah. Lisaks kaotasin kümneaastasena
isa ning tuli ise enda eest seista. Siiski ei meeldi mulle see
pseudonüüm, mis võib tähendada “Hirmsat”
või “Julma”.
Pärast Liidust emigreerumist
kiitis üks tuttav: “Tegite julge sammu!” Vastasin, et samm
polnud niipalju julge kui meeleheitlik. Minu põgenemine polnud
poliitiline, vaid maleline akt. Iseasi, et see muutus maailma silmis
poliitiliseks.
Paljud on kiitnud teie stiili, seda on
nimetatud küll kartmatuks, küll kompromissituks, küll igas
käigus tõde otsivaks...
Maletaja stiil sõltub
tema iseloomust. Õnnetu on see, kes mängib teisiti, kui iseloom
käsib. Kui võitsin oma esimese Liidu meistritiitli, võisin
tunnistada üksnes seda, et mul oli õnne ja et mängisin
hästi kaitses. Selline enesehinnang ei rahuldanud mind. Olen loom
ult avatud inimene, alati valmis oma seisukohta ette tooma, mitte end kaitsma.
Niisiis hakkasin ümber õppima, stiili muutma.
Usun, et
see õnnestus, ehkki ka edaspidi tuli mul kaitse paremini välja kui
rünnak. Tunnistan ka, et strateegias olen nõrgem kui taktikas.
1973. aastal jagasite Leningradi tsoonidevahelisel turniiril
esikohta Karpoviga, pärast mida võitsite matšides nii
Meckingit kui Petrosjani ning ees seisis pretendentide finaal Karpoviga.
Kasparov kirjutab oma raamatus: “Nimelt sel hetkel alustati
Kortšnoile ajujahti.” Miks? Mis juhtus?
Nõukogude Liit oli äsja ilma jäänud
maailmameistritiitlist, see kuulus nüüd Fischerile.
Püstitati küsimus: kes suudaks Fischerile järgmises
matšis vastu seista? Mina olin Karpovist 20 aastat vanem ja pärit
intelligentsi hulgast, Karpov seevastu töölisperekonnast. Lisaks oli
ta sajaprotsendiline venelane, mina mitte. Liiati oli ta plekitu patrioot,
minul aga olid juba patukesed kirjas. Näiteks olin pressis avaldanud
arvamust, et Fischerit ei võida keegi.
Ühesõnaga, võimude valik langes Karpovile. Talle loodi
kõik tingimused, teda asus abistama enamik suuri – Botvinnik,
Petrosjan, Tal, Geller, Furman, Averbahh jt.
Ja teie
jäite üksi, teile ei pakkunud oma abi keegi?
Ei, miks
– Keres pakkus ja Bronstein pakkus. Aga ma ei söandanud Kerese abi
vastu võtta. Olin tema vastu rohkem partiisid kaotanud kui
võitnud. Pelgasin, et ta hakkab meie koostöös liialt
domineerima. Kahju muidugi, aga nii see oli.
Kas võib selles olukorras näha analoogiat aastatetaguse
ajaga, kui Kerese asemel hakkas poliitiline võim maailmameistri
kandidaadina eelistama Botvinnikut?
Loomulikult! Ma ei
väida, et Keres kaotas siis Botvinnikule meelega, ei, kuid ta oli asetatud
olukorda, kus oli võimatu täie jõuga mängida. Hiljem,
kui Botvinnik oli juba maailmameister, võitis Keres teda, nagu
tahtis.
Tahate öelda, et malet ei
mängita vaakumis, vaid konkreetsetes tingimustes ning tingimusi saab
vormida?
Just. Täpselt nagu 1953ndal valiti Botvinnikule
vastaseks Smõslov ning Keresel tuli viimasele pretendentide turniiri
otsustavas partiis kaotada. See pole väljamõeldis, sellest kirjutab
Kasparov.
Petrosjan ja
Geller reetsid Kerese
Mis juhtus Keresega
1962. aastal Curaçao pretendentide turniiril, kui tal jäi esikohast
ning seega MM-tiitlimatšist puudu ainult pool punkti? Kui ta –
olles lõppmängude üks suuremaid meistreid ning võitnud
Benkö vastu kolm eelmist partiid – kaotas talle eelviimases voorus
viigilise lõppmängu?
See oli vist ainus kord, kus
võim ei sekkunud viie nõukogude mängija omavahelisse
konkurentsi. Seekord pani intriigi püsti isiklikult Petrosjan ning teda
aitas sõber Geller.
Keres oli tark inimene, aga kaval ta polnud,
asjata läks ta nende õnge. Lepiti kokku, et kolmik teeb
omavahelistes partiides viigid. Mind ja Tali sellesse kombinatsiooni ei
kaasatud. Lõppude lõpuks veeti aga Kerest alt.
Mainitud
partiis aitas Benkö võidule Petrosjani-Gelleri öine
analüüs. Abistati ärahüpanud ungarlast, formaalset
sotsialismileeri vaenlast! Aga mida muud oli Petrosjani-suguselt oodatagi?
1976. aastal organiseeriti N Liidu suurmeistrite avalik kiri
teie vastu. Alla kirjutamast keeldusid Botvinnik, Bronstein, Gulko ja Spasski,
Kerest tolleks ajaks enam ei olnud. Kas Botvinnik oli tõesti teile nii
suur sõber?
Botvinnik oli ammu võtnud endale kõigist kõrgemal
seisva patriarhi rolli, tegi, mis heaks arvas. Malest juba loobunud, sai ta
ometi endiselt riiklikku stipendiumi. Kuidas nii, imestati. Teate, mis
Botvinnik vastas? “Minu stipendiumi kinnitas Stalin,” vastas ta.
Muide, Botvinnikul oli omapärane huumorimeel. Kunagi heitis ta Kasparovile
ette, miks see võttis ema perekonnanime ning loobus isa omast, mis oli
Vainštein. “Mina jäin isa perekonnanime juurde,”
ütles ta. “Ja mis oli teie ema perekonnanimi?” küsiti.
“Rabinovitš,” vastas Botvinnik.
Siin Eestis olime ilmselt nii kõva peaga, et ei
mõistnud, keda tuleb sõimata ja keda kiita. 1975. aastal avaldas
Eesti Raamat Kerese ja Nei teose neljast suurmeistrist – üks hullem
kui teine. Fischer oli välisvaenlane, Spasski oli paha, kuna oli kaotanud
vaenlasele, teie olite sisevaenlane ning Larsen oli lihtsalt
nenaš.
Samal 1975. aastal kutsusid eestlased mind
rahvusvahelisele Tallinna turniirile. Mul keelati siia tulla! 1977. aastal,
pärast matšivõitu Polugajevski üle, sain ootamatult
postipaki Eestist. Selles oli raamat “4x25”, lähetajaks Tartu
ülikooli õppejõud, dissident Jüri Kukk.
Öelge veel, et jumalat pole olemas!
1976. aastal jäite lõplikult
Läände. Teid vaikiti N Liidus maha inimesena ning ennustati teile
kadu kui maletajale. Kuidas aga läks viimases punktis
tegelikult?
Pärast Läände
jäämist sain telegrammi Fischerilt. Ta kirjutas:
“Õnnitlen õige käigu puhul!” Olen kiriklikult
ristitud, kuid et sa oled usklik, seda N Liidus muidugi öelda ei saanud.
Teate, inimene, kes mind tegelikult N Liidust välja ajas, oli Petrosjan,
tagakiusamiste peaorganisaator. Pärast Läände jäämist
tuli mul aga esimene pretendentide matš mängida just tema vastu.
Objektiivselt võttes pidi ta sel hetkel minust tugevam olema, kuid ta
kaotas. Tuli uus MM-tsükkel – ja jälle tuli esimeses
matšis vastu seesama Petrosjan! Võitsin selgi korral. No
öelge veel, et jumalat pole olemas!
Fischer ei
tulnudki MM-tiitlit kaitsma ning Karpov sai 1975. aastal mänguta
maailmameistriks. Seda tiitlit kaitsta tuli tal 1978. aastal teie, pahategija
vastu. Mis juhtus kauges Bagios, kui olite kaotusseisu 2:5 pööranud
nõukogulaste hirmuks 5:5 viigiks?
Karpov
võttis aja maha ning valmistus selleks, et kaotuse korral mitte
Nõukogude Liitu naasta. Vahendaja kaudu laskis ta endale juba osta 80
000 dollari eest villa USAsse. Tema tookordne abiline Tal aga tunnistas mulle
hiljem, et kartis tõeliselt: mind oleks võidud võidu
korral lihtsalt füüsiliselt hävitada! Karpovil oli Filipiinidel
14-liikmeline meeskond. Aga kolm aastat hiljem uuel matšil Meranos oli
tal abilisi juba 43, pluss saatkonna inimesed, ühtekokku 70
inimest.
Meranos mängisite olukorras, kus teie
naine ja poeg olid N Liidus pantvangideks, poeg pandi koguni reaalselt vangi.
Igale loojale aitab vähemastki, et häiritud saada. Pärast Merano
kaotust lubasite, et enam iial ei mängi Karpoviga
matši.
Lubasin – ega mänginudki.
Kuigi, võitnud juba järgmises MM-tsüklis kõigepealt
Portischi, sain teisena vastu Kasparovi. Võitnuks ma ka teda, olnuks
jälle vastas Karpov. Sel ajal algas nõukogulaste uus ajujaht,
seekord Kasparovi vastu. Mingil hetkel oli ta diskvalifitseerimise läbi
juba matši kaotanud. Protesteerisin! No kuulge, olgu ma milline tahes,
niisugust “võitu&r
dquo; ei võta ma iial vastu. Mängisime, mina kaotasin.
Karpovist kokkuvõtteks. Mul on raske austada inimest, kes enne
matši Kasparoviga lubas maksta kümneid tuhandeid dollareid
inimestele, kes talle tooksid Kasparovi ettevalmistusmaterjali. Nüüd,
kus see fakt on saanud teatavaks, ootaks, et Karpov vabandab. No
jäämegi ootama! Ta võtab seda kui loomulikku, talle lubatut.
Mis meenutab kangesti Botvinniku öeldut: mul vedas elus, et see, mis oli
vajalik mulle, langes kokku sellega, mis oli vajalik ühiskonnale.
Meranos juhtunu teemadel kirjutas Tim Rice
muusikali “Chess”. Mida ütlete selle süžee
kohta?
Rice ise ja hilisemad peaosatäitjad olid
muide matšil Meranos, saadeski sellest inspiratsiooni. Kui hiljem
küsiti teose kohta minu arvamust, ütlesin, et mulle miskipärast
ei meeldi see, et kangelane pöördub lõpuks tagasi N
Liitu.
Pärast Meranot langesite te lausa
rahvusvahelise boikoti alla.
Aastatel 1977 kuni 1983
jäin ilma 43 rahvusvahelisest suurturniirist. Sinna, kuhu saabusid
Nõukogude maletajad, mind ei kutsutud, ei juletud kutsuda.
Mängite suurturniiridel tänaseni, aeg-ajalt neid
võites. Selles eas ei ole vist keegi suurtest nii edukas
olnud?
Pikaealise võimekuse etaloniks on peetud
Laskerit. Kuid tema mängis karjääri jooksul umbes 700 partiid,
mina 5000. Mul pole males enam suuri ambitsioone. Turniiridel vahelduvad head
partiid halbadega, aga nii oli see ka vanal Laskeril. Tuleb leppida. Hea on
see, et Läände jäädes pikendasin mitte ainult oma
malekarjääri, vaid ka eluiga. Venemaal elab mees keskmiselt 60
aastat. Aga mina olen 76!
Mida arvate
malekompuutritest, mis võidavad juba maailmameistreid?
Suhtun neisse eitavalt. Minu male on inimestevaheline male.
Eestlasi on igavesti vaevanud küsimus: kas
Keres oleks võinud tulla maailmameistriks?
Olen
alati vastanud: jah, kindlasti. Juhul, kui tal 1944. aastal oleks
õnnestunud põgeneda Läände.
Tagasivaates: missuguseks jäi teie võitude-kaotuste
bilanss kõige suurematega?
Botvinniku, Fischeri
ja Petrosjaniga jäime viiki, Keresega olin suures miinuses, Karpovi ja
Smõsloviga mitte nii suures, aga hoopis halb on seis Kasparoviga, keda
olen võitnud ainult korra. Tali vastu jäin eduseisu
13:3.
Nüüd kohustuslik
publikuküsimus: kes on kõige aegade suurim?
Selline ringküsitlus on suurmeistrite hulgas tehtud. Minu
vastus oli: Kasparov. Ent ülejäänute suurel enamikul –
Fischer.
Kasparov, kui oli saavutanud males
kõik, jättis male ning siirdus poliitikasse. Võib ta sealgi
olla edukas?
Jääksin siin
skeptiliseks.
Nõukogude Liiduga pidasite te
pikaajalist sõda. Kuidas on suhted Venemaaga?
Venemaale saabusin ma esimest korda tagasi 1992. aastal. Mind
võeti vastu hästi, kuid kuidagi vabandava moega. Nagu oleks tuntud
süümepiinu, et poldud rasketel aegadel mind toetatud.
Teie Elo on hetkel korralik 2611. Kohe sõidate
mängima Pühajärve turniirile, kus enamikus asuvad laua taha
tavalised patserid. Kas lähete sinna võitma või veetma aega
meeldivas seltskonnas?
Tahan näidata noorematele,
et minult võib veel midagi õppida.
Kõige järele otsustades on ta jäänud samasuguseks, nagu oli – teravalt inimesi hindavaks, leppimatuks nende suhtes, kellega tal minevikus ühist keelt polnud, alati konflikte otsivaks, otsekui leides just neist tuge oma võitlusvaimule, omadus, mille poolest ta nii eredalt erineb paljudest teistest.
Professor Rudolf Zagainov,
Kortšnoi abiline 1974. aasta matšil Karpoviga
*
Sügavasti austatud Leonid Iljitš!
Mul on rõõm Teile ette kanda, et ülesanne on täidetud. On saavutatud järjekordne võit male MM-matšis, milles ma kaitsesin maailmameistri tiitlit.
Keerulistes võistlustingimustes maletrooni pärast mina, aga samuti ka kõik Nõukogude delegatsiooni liikmed, tundsime Teie pidevat tuge, armastatud kodumaa hoolt ja tähelepanu, mille eest avaldame NLKP KK-le, Nõukogude valitsusele ning isiklikult Teile, Leonid Iljitš, südamest tulevat tänu ning pojalikku lugupidamist.
Maailmameister Anatoli Karpov (fotol)
Pärast 1981. aasta matšivõitu Kortšnoi üle
*
Viktor Kortšnoi on tänapäeval kahtlemata üks omapärasema mängustiiliga suurmeister mitte ainult Nõukogude Liidus, vaid kogu maailmas. Kaugel sellest, et pimesi uskuda dogmaatilisi tõdesid, püüab Kortšnoi igas seisus oma isikupärase mängumaneeri rakendamise poole, mis sugugi alati ei ühti tavaliste üldiste tõekspidamistega. Lisaks [–] iseloomustab Kortšnoi mängu veel tohutu võitlustahe, püüe ületada vastast igas seisus ja iga hinna eest. Säärase vastasega on aga väga raske mängida...
Paul Keres. Teosest “4x25”, 1975
*
Kortšnoi võitlus – see on üksikisiku võitlus halastamatu vägivalla vastu, mida levitatakse üle ilma ning mis saatuse irve tõttu oli koonduslaagrite piinakambritest kolinud Bagios üle malelauale.
Vladimir Bukovski eessõnast
Viktor Kortšnoi raamatule “Antimale”, 1980
*
Karpovil vedas ajaloolises mõttes tohutult, et mitmete aastate jooksul oli tema vastaseks Kortšnoi – “isamaa mahasalgaja”, “reetur”, “äraandja”, “ülejooksik”, milliste epiteetidega õnnistas pärast Läände jäämist teda nõukogude press [–] Võidud Bagios ja Meranos lõid Karpovile ühiskonnas erilise oreooli, lubades tal esineda mitte ainult maailmameistrina, vaid ka nõukogude süsteemi sümbolina.
Garri Kasparov teoses “Limiteerimata matš”, 1989